Pretsedenditu uurimine

Eestis ei ole ilmselt ühe tapmisloo uurimiseks kunagi varem kulutatud nii palju ressurssi, kui seda tehti Narva tüdruku Varvara Ivanova jõhkra tapmise väljaselgitamiseks. Eile uurimisasutuste poolt avalikkuse ette toodud faktid annavad tõestust: kinnitus, et riik ei hoia selle juhtumi lahendamiseks ressurssi kokku, vastas suurelt jaolt ka tõele.

Muidugi võib praeguses olukorras leiduda kindlasti ka skeptikuid, kes ütlevad, et politsei on leidnud mingi õnnetu narkomaani, kes end surnuks süstis, ning tahab sellega nüüd asja lõpetada, et mitte päriselt häbisse jääda.

Ent samas, arvestades asjas tehtud töö mahtu ning seda, kuidas kaasati parimaid spetsialiste Euroopas, ei saa keegi süüdistada, et politsei asja tõsiselt ei võtnud. See kõik on muljetavaldav. Ja ehkki juristid ütleksid, et olemasolev tõendusbaas on liiga ahtake, et olla kindel süüdlase tuvastamises, on tõenäosus kindlasti üle 50 protsendi. Igatahes on võimalus, et leitud DNA materjal võis kuuluda kellelegi teisele 1:34 000.

Loomulikult on kahju, et ei õnnestunud tuua süüdlast kohtu ette ning mõista talle õiglast karistust. Kuid Varvarat ka see kahjuks enam tagasi ei tooks. Samas kompenseerib pettumust teadmine, et selle kriminaalasja uurimise käigus jõudis politsei hulga teiste, sealhulgas laste vastu suunatud kuritegude avastamiseni. Ja muidugi ei saa alahinnata kogemust, mille politsei selle töö käigus omandas. Rääkimata sellest, et ilmselt on tõde siiski selgunud, mis sest, et mitte 100 protsenti, ning selle järgi on kurjategija surnud omaenda käe läbi.