Riigi väärikuse küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Mis toimub?" küsib tuttav väikeettevõtja pangajärjekorras seistes. "Mis toimub?" kordab küsimust sportlik pensionär, kellega terviserajal kokku saame. "Mis toimub?" küsivad kümned ja kümned inimesed telefonis või kaupluses, tänaval ja kohvikus.
See küsimus hakkas inimesi kummitama juba eelmise aasta sügisest, kui kapo ja prokuratuuri süüdistuste alla sattunud Jõhvi ettevõtja ning poliitik Allan Mänd ja Jõhvi endine vallavalitsuse liige, kunagine maavanem Märt Marits ikka ja uuesti vangi jäeti. Ja võimendus siis, kui kohus neile sisuliselt ilma süüdimõistva otsuseta poolteist aastat reaalset vangistust määras ning prokurör Kalmer Kask, keda kohtunik Inna Kirsipuu kohtusaalis justkui sõbramehe poolest Kalmeriks kutsus, rahuloleva muigega kohtusaalist lahkus.
Alates eelmisest reedest, kui Mänd ja Marits pärast kolme kuud vabaduses olemist ning kohtuvaidlusi prokuratuuri initsiatiivil taas vanglasse viidi, valdavad Ida-Virumaal paljusid inimesi hämming, äng ja häbi oma riigi pärast.
Vaid kaks nädalat oli möödas sellest, kui tähistasime 67. kurba aastapäeva, mil Eestis viidi kodudest ära tuhandeid inimesi, kui Männi ja Maritsa õuele tulid autod. Eesti oma politsei autod. Tulid reede õhtupimeduses, kui pered sättisid juba voodisse. Anti aega asjade pakkimiseks, et viia uuesti vangi inimesed, kelle üle pole kohut peetud, kelle süüd pole tõendatud, kelle tegude kohtueelne uurimine on lõpule viidud. Kellele pannakse süüks seda, et üks andis teisele arvutit kasutada ja teine asus kaks kuud pärast vallavalitsusest lahkumist tööle firmas, kus esimesel oli osalus.
Viidi vastu nädalavahetust, et peredel oleks kodus võimalik ühiselt muretseda ja tunda kurbust luhta läinud nädalavahetuse plaanide pärast. Et täiskasvanuil oleks aega lastele seletada, miks isa ja vanaisa jälle ära viidi. Et kõik nad teaksid: nende vastas on võimas Eesti riik, kes juba oskab oma kodanike, ka naiste ja lastega, arveid klaarida, kui kapo ja prokuratuur on otsustanud, et keegi on süüdi.
Olen kaugel sellest, et kiita seda, kuidas ärimees Allan Mänd ja ametnik Märt Marits on asju ajanud. See tegevus on kohati olnud robustne, ehk paljudele solvav ja ülbegi. Aga neid ei ole kordagi kohtus süüdi mõistetud. Nagu näiteks Ida-Virumaa viimaste aastate suurimat narkoparunit Oleg Jambajevit, kelle jõuk pärast kolmeaastast tohutut tööd ja ressursikulu uurimisasutuste poolt purustati ning kes 10 aastaks vanglasse saadeti. Jambajev sai mullu vabaks, kui ta oli pool ajast ära istunud. Prokuratuuri heakskiidul.
Nad ei ole ka kedagi tapnud, nagu Briti kodanik Robert Timmins, kes Illukal viie aasta eest purjuspäi noore mehe maha lasi ja kelle vahi alla võtmist prokuratuur isegi ei taotlenud, misjärel mees lihtsalt jalga lasi.
Nad pole ka varastanud miljoneid, nagu ilmnes Kohtla-Järve korruptsiooniloo esimese kohtuastme lahendist, kus kogu skeemi stsenarist, kelle taskusse miljonid voolasid, pääses kohtu alt, olemata päevagi kinni peetud. Nagu ei võetud vahi alla ühtegi selle kriminaalasja süüdistatavat.
Need on vaid mõned näited selle kohta, kuidas Viru ringkonnaprokuratuur on võtnud seisukohti nende suhtes, kes on tapnud, varastanud ja uimastitega inimesi hukutanud.
Ja kõige selle taustal Mänd ja Marits, kes on juba pea seitse kuud reaalselt vangis olnud ning nüüd, juriidiliste uperpallide ja kohtute siiruviiruliste otsuste mõjul andnud ametivõimudele jälle võimaluse nad vangi saata.
Löögi all on Eesti riigi väärikus, sest riik ei tohiks sel kombel oma kodanikke alandada (täna panen kinni, homme lasen lahti, ülehomme taas kinni jne) ning külvata sellega ühiskonnas ängi ja hirmu. Kartust, et homme võib see juhtuda igaühega meist − andku siis keegi kellelegi väidetava altkäemaksuna telefoni kasutada või jalgrattaga sõita, tööle värbamisest rääkimata. Süü üle peab ikkagi otsustama kohus.
Ent see on ka riigi julgeoleku küsimus. Männi-Maritsa kaasus on piirkonnas ilmselgelt kahjustanud riigiinstitutsioonide usaldusväärsust, eriti Ida-Virumaa eestlaste silmis. Venelaste hulgas on see niigi madal. Kas see on ikka õige hind mõne kapo uurija ja prokuröri ego turgutamise eest?
Sellisele olukorrale on ainus seletus inkvisitsioon: "Teid ja ühtlasi teie lähedasi piinatakse niikaua, kuni murdute ja nõustute end kokkuleppemenetluses süüdi tunnistama." Me tegelikult ei tea, kui palju on säärase surve abil Eestimaal süütuid inimesi süüdi mõistetud, kuid võimalus selleks on märkimisväärselt suur.
Loogika ütleb, et prokuratuur läks liiale ja ilmselt lasti õigel ajal mööda võimalus tõmmata pidurit, kui saadi aru, et tõendeid napib. Ühel hetkel ei jõudnud terve mõistus enam muskliltele järele ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutus tagasipööre. Inimesed on juba liiga kaua kinni istunud ja seega ei jää üle muud, kui "hispaania saapale" vinti juurde keerata. Kuidas kõik ka ei lõpeks, Eesti riik on kaotanud isegi siis, kui Mänd ja Marits süüdi mõistetakse. Seda piinlikku lugu ei jäeta igal võimalikul juhul õigussüsteemile nina alla hõõrumata.
Olin sügisel lahedal isadepäeva kontserdil, kus ühe pisikese poisi südi esinemist vaadates tõmbusid selg ja silm märjaks. Ta tantsis, kuigi tema isa polnud saalis. Kuid usun, et ta tantsis ka oma isale, Allan Männile, kes oli juba ligi pool aastat vangis olnud. Milline tugev väike inimene, mõtlesin. Tema isa istub vanglas ja tema tantsib, tantsib isadepäeva puhul, naeratab. Ja ühtäkki muutusid kõik need kapolased, prokurörid ja muud tähtsa nimetusega inkvisiitorid-juristid kuidagi nii väikeseks selle poisi kõrval.