Virumaa uue fosforiidisõja ootuses

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Viimastel kuudel taas pinnale kerkinud fosforiidi kaevandamise ja võimalike uuringute läbiviimise küsimus on tekitanud üle kogu Eesti teravat vastukaja ning inimesed on jaotunud kolme leeri.

Esiteks need, kes peavad kaevandamist ebavajalikuks ning kardavad, et potentsiaalsed uuringud toovad kaasa kaevandamise, mis viib omakorda elukeskkonna hävinemiseni. Teise grupi moodustavad inimesed, kes pooldavad tuleviku tarbeks tehtavaid uuringuid, kuid ei pea kaevandamist praegu kuigivõrd reaalseks. Ning kolmandaks leiame inimesed, kes peavad iseenesest mõistetavaks nii uuringute läbiviimist kui ka kaevandamise alustamist.

Viimasesse gruppi ei kuulu üldjuhul Virumaa inimesed, kelle elu potentsiaalne kaevandamine otseselt mõjutama hakkaks. Kuid mida täpsemalt virulased siiski kardavad?

Kujutluspilt, kus kaunis Lääne-Virumaa loodus asendub üüratute karjääride ja lõpmatute kaevandustega, tekitab loomulikult igas terve mõistusega inimeses õudu. Lääne-Virumaal on fosforiiti Rägavere vallast Viitna ja Väike-Maarjani. Kogu Rakvere linn istub fosforiidi peal. Lauskaevandamine tähendab inimestele kodu ja elukeskkonna kadu. Kuhu plaanib valitsus kaevandamise korral kohalikke inimesi küüditama hakata?

Kaevandamise tehnoloogia võib ju olla aastakümnetega arenenud, kuid on raske uskuda, et maak saadakse kätte nii, et see midagi maa-all või maapinnal ei muudaks ja näiteks veesoontele mõju ei avaldaks. Põhjavett aga enam ei asenda, olgu siis tegu kas või pururikka naftariigiga. Kui me ei soovi Lääne-Virumaast teha kuumaastikku, tuleb sealne maapõu jätta puutumata.

Fosforiit on puutumatu ressurss

Alles mõned aastad tagasi keskkonnaministriks olnud Keit Pentus-Rosimannus kordas oma ametiajal üle aastakümneid ametlikult valitsenud seisukoha, et fosforiit on puutumatu ressurss. Paraku näeme, et ärimeeste ajupesu on koalitsioonipoliitikute ridades vilja kandnud ja nii majandusminister Michal kui ka peaminister Rõivas on oma poolehoidu fosforiidiuuringute läbiviimiseks juba selgelt ka väljendanud.

Uuringute läbiviimisest on muidugi räägitud varemgi, kuid kunagi enne pole see valitsuse tasandil toetust leidnud. VKG kui eraettevõte tahtis mõni aeg tagasi fosforiiti uurida, kuid rahva vastuseisu tõttu luba ei saadud. On selge, et kui eraettevõte teeks oma kulu ja kirjadega kalleid uuringuid, oleks tal ka õigustatud ootus kaevandamisele. Seega kannavad praegused uuringud eesmärki luua ettekääne Lääne-Virumaal massiliste kaevandamistega pihta hakkamiseks.

Peaminister Taavi Rõivas on sõnanud, et uuringuid on vaja kas või selleks, et kindlalt väita, et praegune tehnoloogia ei võimalda veel kaevandamist alustada. Kuid mis saab siis, kui uuringud toovad vastupidise kindluse? Karta on, et kindlustunne kaevandamise alustamiseks võib tulla piisavalt hägune, mis võimaldaks siiski töödega peale hakata. Hiljem, kui kaevandustööd on juba täies hoos ja Lääne-Virumaa kuumaastikuks muudetud, võib kunagisi otsustajaid, kes siis juba ammu haljal oksal peesitavad, tulutult kiruda.

Kaevandajad võivad oma kontseptsiooni maha müüa võimatu lubadusega keskkonda mitte kahjustada, sest neil on kasutada kõige uuem tehnoloogia. Reaalsuses on niimoodi kaevandatud fosforiiti raske müüa, sest omahind tuleks liiga kõrge. On tõenäolisem, et keskkonnaküsimused ning protestid surutakse tuimalt maha ning alustatakse lauskaevandamist ja elukeskkonna hävitamist.

Eksisime, kui naiivselt uskusime, et 1980ndatel lahvatanud fosforiidisõda Eesti aja taassaabumisega igaveseks unustusehõlma vajus ja enam iial virulasi kimbutama ei kipu. Aastakümnetega taastasime küll omariikluse, vahetusid valitsused, kuid üks asi ajas siiski ei muutu − võimumeeste ahnus oma rahva arvelt hõlptulu teenida.

Julgen siiski ennustada, et plaan Virumaal fosforiiti kaevandada kukub valitsusel läbi, sest rahvas, erinevalt koalitsioonipoliitikutest, ei ole valmis oma kodumaad maha müüma. Kui aga plaanidega sellest hoolimata jõuga ja teerullimeetodil edasi minnakse, saab ka rahva vastus protestide näol vägev olema!