Riigireform ootab ees
1. juuni 2016, 00:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti riigivalitsemise süsteem pandi üldjoontes paika juba 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusega. Täidesaatva riigivõimu toimimist reguleerib senini 1996. aasta algul jõustunud Eesti Vabariigi valitsuse seadus. Kuigi nii põhiseadust kui valitsuse seadust on korduvalt muudetud, on riigi valitsemise korraldus püsinud seni üsna stabiilsel alusel.
Elu muutub ning muutub ka riigivalitsemise keskkond. Liigne enesega rahulolu ei ole voorus. Mõne aja tagant on mõistlik värske pilguga üle vaadata, kuidas meie riik toimib: teha kindlaks, mis toimib hästi ja mida on otstarbeks muuta või parandada. Nagu tõdes 2014. aasta riigikogu valimiste väljakuulutamisel president Toomas Hendrik Ilves: "Olen veendunud, et Eesti riigi skelett ja lihaskond vajab tugevdamist ning et me vajame targemat ja mõistlikumat riigipidamise viisi."
Eesti suuremad probleemid on seotud rahvastiku vähenemise ja vananemisega. Kindlasti ei soovi keegi elada halvemini kui praegused pensionärid või saada kehvemaid sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid. Eesti ühiskond on tugeva surve all ning riigi valitsemist tuleb asuda reformima oludele vastavaks.
Üldistatult saab öelda, et Eesti riigi pidamise kulud on kontrolli all ja oluliselt alla Euroopa keskmise, kuid vaadates pilti valitsussektori tööjõu osakaalu aspektist, ei toimi Eesti teiste arenenud riikidega võrreldes just eriti tõhusalt. Arvestades tööealise rahvastiku eesootavat kahanemist, tuleks püüda olukorda muuta ja asuda varem või hiljem tõhustama riigi toimimist. Samal ajal on vaja tegelda ka avalike teenuste arendamise ja mitmekesistamisega.
Poliitikauuringute keskuses Praxis on tõdetud, et Eesti riigireformi vajadus tuleneb eelkõige neljast peamisest allikast. Esiteks demograafiline kokkutõmbumine ja regioonide erisugused arengukiirused. Teiseks tendents linnaregioonide arenguks ja valglinnastumiseks ehk linna planeeritumaks ja laiaulatuslikuks levikuks maapiirkonda. Kolmandaks muutunud riigivalitsemise keskkond ning neljandaks see, et sellest kõigest hoolimata pole Eesti avaliku halduse süsteemi viimastel aastatel oluliselt muudetud.
Niisiis: kuigi Eesti riik toimib üldjoontes hästi, on õhus ootus, et elujärg edaspidi paraneks ja riigi osutatavate teenuste hulk suureneks ning kvaliteet ja kättesaadavus paraneksid. Samuti ootavad inimesed neid endid puudutavate oluliste otsuste puhul rohkem kaasamist. Seega võiks riigireformi eesmärk olla kõige üldisemalt soov viia Eesti riigivalitsemise süsteem kooskõlla muutunud oludega, muuta see ühtsemaks, paindlikumaks ja tõhusamaks. Kindlasti ei ole see lihtne ülesanne, sest need, kellega me oma edusamme võrdleme, on maailma arenenumad riigid.
Praegune koalitsioon ei ole istunud käed rüpes ning koalitsioonilepingki näeb ette riigireformi läbiviimise. Vähem kui aastaga on üksikasjalikult ette valmistatud kohaliku omavalitsuse korraldust oluliselt muutev haldusreformi seaduse eelnõu. Järgmisena on aeg pöörata pilgud riigireformi muudele olulistele aspektidele.
Koalitsioonilepingus on riigireformi osas ette nähtud kohaliku halduse reform, kuid käsitletud on ka parlamentaarse ja e-demokraatia tugevdamist, kaasamist, e-riigi arendamist ning digitaalse lõhe tekke vältimist, samuti ümberkorraldusi ministeeriumide vastutusvaldkondades, riigile kuuluvate äriühingute omanikupoliitikat ja muid olulisi riigielu küsimusi. See ei tähenda, et tänane arutelu peaks piirduma vaid koalitsioonilepinguga. Pigem võiks see olla just laiem. Laiem arutelu loob selgema pildi, kuidas reformiga luua eeldused Eesti konkurentsivõime tõusuks eelseisvateks kümnenditeks. Seepärast plaanib riigikogu põhiseaduskomisjon luua eraldi töörühma, mis tegeleks just riigireformi visiooniga.
Avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks tuleb tihendada koostööd erasektoriga. Eelkõige tuleb aga kokku leppida, milliseid avalikke teenuseid, millises mahus ja millisel valitsemistasandil on vaja pakkuda ning kuidas vajalik koostöö toimima panna. Riigi olulised otsused peavad olema põhjendatud ning osapooltega läbi räägitud.
Riigireform seondub ka ääremaastumise küsimusega. Ka Eestile ei ole see teema võõras: kõrgema palgaga töökohad koonduvad suurematesse keskustesse ning keskuste infrastruktuurile langeb uute inimeste näol lisakoormus, samas kui maaregioonide arenguväljavaated muutuvad ebasoodsamaks. Muutuvate oludega kohanemiseks ja oma arengueelduste säilitamiseks vajavad nii linnaregioonid kui maapiirkonnad kohaliku majanduse restruktureerimist ning tihti ka riigi tuge.
Eestis on vaja hoolitseda selle eest, et siin oleks mitu arenevat keskust ning ettevõtlus ja majandustegevus ei koonduks liigselt pealinna ümbrusesse. Riik saab luua piirkondade arenguks vaid eeldused, mitte aga neid käsu korras arendada. Ülevalt alla arendamine ei saa olla jätkusuutlik, sest selline tegevus ei pruugi lähtuda kohalikest arengueeldustest ja kohalike elanike huvidest.
Riigil on mõistlik toetada kohapealseid häid ideid nõu ja jõuga seal, kui erasektori institutsioonid on kõhklevad. Kui kohtadel on piisavalt aktiivseid haritud inimesi ja otsustusõigust, on lootust, et ka head ideed saavad ellu viidud.