Kui enda kaitseks pole raha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Tänases Põhjarannikus räägib endine Kohtla vallavanem Hannes Lumiste sellest, kuidas temast sai kriminaalkurjategija. Aga otseselt mitte see ei ole tänase juhtkirja teema.
Oleme mitmesuguseid kohtulugusid ja kriminaaluurimisi kajastades aina sagedamini kokku puutunud juhtumitega, kus inimesed tunnistavad ennast süüdi või ei kaeba süüdimõistvat kohtuotsust edasi põhjusel, et see on nendele liiga kallis ja neil pole selleks raha. Sama tunnistab tänases lehes ka endine Kohtla vallavanem Hannes Lumiste. Olukorras, kus sa oled kulutanud enda süütuse tõestamisel riigiga vaidlemiseks juba mitu tuhat eurot ja kohtuvaidluse lõpuks vajad ehk veel sama palju, sul pole tööd või kui on, siis pead ju millestki ka peret ülal pidama − ühel hetkel ongi otsustamise koht.
Võib ju öelda, et riik tagab kõigile kaitse. Aga kahjuks on nii, et riigi määratud advokaadil pole eriti stiimulit pingutada. Kuigi ka riik maksab määratud advokaadi tasuna üsna korraliku summa − 40 eurot tunnis −, siis advokaat saab selle raha igal juhul kätte. Palgatud advokaadi tasu võib olla vähemalt kaks korda kõrgem.
Ent ka riikliku advokaadi korral peab inimene kulud hüvitama, kui ta süüdi mõistetakse − kohtuotsus pole aga ju kunagi sada protsenti ette teada. Paljud löövadki käega ja tunnistavad ennast süüdi (ehkki tunnevad, et ebaõiglaselt) pelgalt materiaalsetel põhjustel. Selline olukord aga õõnestab õigusriigi autoriteeti.