Tõelise haldusreformi aasta

Lõppev aasta on olnud maailmas ärev. Aga erilisi sündmusi on pakkunud ka kogu riigis ja Ida-Virumaalgi toimuv. Olgu see esimesel juhul siis valitsuses Reformierakonna asendamine Keskerakonnaga või kodumaakonnas aasta alguse massiline koondamine põlevkivitööstuses.

Eks rohkem ja vähem olulisi sündmusi on olnud teisigi, kuid kui võtta üleriigilise tähtsusega teemasid, mis lokaliseeruvad ka kohalikus elus olulisteks teemadeks, siis kõige märkimisväärsem on kahtlemata olnud haldusreform.

Just lõppeval aastal sai see õige hoo sisse, kuigi eri valitsused on eri moel sellest rääkinud juba vaat et 20 aastat. Just sellel aastal pandi seadusega paika need kriteeriumid, millele peab üks elujõuline omavalitsus vastama. Kas need on piisavalt põhjendatud või mitte, on iseküsimus, kuid nad on piisavalt selged, et kõik neist aru saaks.

Teisalt võib küsida, et kuigi avalikus debatis on haldusreformi küsimus olnud teemade tipus, siis kas pole nii, et inimestele pole see eriti korda läinud. Eriti kui arvestada fakti, et ühinemist puudutavad rahvaküsitlused osavõtu poolest eriti ei hiilanud. Sellele võib vastu väita, et inimesed ei ole veel reaalselt haldusreformi enda õuel näinud, sest siiani on olnud see vaid paberitega tegelemine.

Inimestele hakkab haldusreform ennast tunda andma koos 15. oktoobril toimuvate kohalike valimistega. Ja juba valimised saavad olema paljuski teistsugused, eriti seal, kus väikesed omavalitsused on üheks suureks liitunud. Näiteks võib tuua Mäetaguse, kus on peaaegu kogu taasiseseisvuse aja jooksul olnud eesotsas ühed jõud. Ent nüüd, liitudes Iisaku, Alajõe ja Tudulinnaga, saab loodava Alutaguse valla volikogu olema hoopis teistsugune omavalitsusorgan kui ükski senistest eraldi võetuna. Edaspidi võime näha proteste teenusevõrgu kaugenemise pärast, ka kohanimede muutmise ja muu pärast ning seetõttu saab uus aasta olema päris haldusreformi aasta. Soovime oma lugejatele, et see tuleks aga kõigele vaatamata igati hea aasta!