Suhtumine kooli näitab ühiskonna tugevust

Reedel läksid tuhanded Eestimaa lapsed nagu ikka 1. septembril kooli ning ehkki tõsisem õppetöö algab hiljem, tähendab see, et suvepuhkus on jälle läbi ja ees ootab tõsine töö.

Õppeaasta algusele tavapäraselt peetakse pidupäevakõnesid, sõna võtavad kõrged ametnikud, poliitikud ja president, lehvivad riigilipud. Võiks ju küsida, kas seda päeva ei tähtsustata liialt üle. Sest peale koolide naasevad suvepuhkuselt mitmed teisedki tähtsad riiklikud institutsioonid, nagu näiteks riigikohus või riigikogu. Kuid erinevalt viimastest on meil kõigil kooli ja haridussüsteemiga palju tähtsam ning isiklikum side, mis on puutumuses enda, oma laste või lapselaste kooliteega.

Et mõista, kui tähtis on hariduselu meie ühiskonna jaoks tegelikult, tasub vaadata, kui suur osakaal on tegelikult selles valdkonnas avalikel aruteludel, kui palju meil haridusega seonduvast räägitakse.

Kui võtta vaid üldharidus, siis on ju pidevalt tähelepanu all sellised teemad nagu õpetajate palk, pedagoogide (eriti meespedagoogide) nappus, nende kõrge keskmine vanus. Aga ka Eesti kooli kõrge tase rahvusvahelistes PISA-testides ning vastukaaluks meie koolijütside vähene koolirõõm ja ränk õpikoormus, laste vähene liikuvus ja sellest tulenevad tervisehäired, erivajadusega õpilased, koolivägivald, koolitoiduga seonduv...

Aga pidevalt on luubi all ka laiem riiklik hariduspoliitika. Alustades tõsistest, nagu gümnaasiumireform, väiksemate koolide tulevik seoses õpilaste arvu kahanemisega, kuni kõige kentsakamate aruteludeni ministri tasemel, kas koolides ei peaks keelama pirukate müüki.

Erinevalt mõnedest teistest ei ole need teemad ühiskonnale ebaolulised, vaid kindlasti on enamikul inimestest nende kohta oma arvamus öelda. See, kui tõsiselt võetakse riigis hariduselu kvaliteedi ja selle parandamise küsimust, näitab, kui tugev on ühiskonna enesealalhoiuinstinkt.