:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
JUHTKIRI: Eikellegi prügi pole olemas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
Kui kümmekond aastat tagasi rakendus Eestis seaduseuuendus, mille kohaselt peab enamik korteri- ja majaomanikke kohustuslikus korras liituma korraldatud jäätmeveoga, oli selle muudatuse peamine mõte vabaneda illegaalsest prügistamisest.
Nüüd, aastaid hiljem, tuleb tõdeda, et seadusemuudatusest oli kasu: meie metsad, pargid, teeääred, aga ka näiteks konteinerite ümbrus linnades on oluliselt puhtamad.
Ent probleem siiski päris kadunud ei ole. Seda näitavad kas või aeg-ajalt kusagil metsatukas ilmsiks tulevad prügihunnikud või tänases lehes kirjeldatud olukord Jõhvi kalmistul, kuhu prügi veetakse ka ümberkaudsetest omavalitsustest.
Küsimus on, et kuidas see prügi siis tekib, kui peaaegu kõik inimesed peavad ise endale prügiveoteenuse kohustuslikus korras tellima. Seadus näeb ette mõningaid erisusi, näiteks suvila- ja aiandusühistutes, kus enamasti talveperioodil elutegevust ei ole. Ka väikese elanikkonnaga omavalitsustes polnud siiani korraldatud jäätmevedu kohustuslik. Ja küllap ei suuda omavalitsused täielikult kontrollida ka kõigi eramuomanike jäätmeveolepingute olemasolu. Rääkimata juba ehitusjäätmete valdajatest.
Eks kõigist nendest nüanssidest moodustubki riskide kogum, mis meie elukeskkonda jäätmete näol jätkuvalt ohustab. Selge see, et kõiki seadusepilusid pole võimalik lõplikult kinni toppida. Praegusel juhul aga polegi ilmselt paremat võimalust kui tõhustada järelevalvet ja karmistada karistusi. Kuni ükskord jõuab ka viimase prügistajani arusaam, et oma rämps tuleb ikka endal seaduse kohaselt koristada.