:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
JUHTKIRI Mägede hääl
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
Ei, me ei tee tänases juhtkirjas juttu pealkirjaga samanimelisest festivalist, millele mullu Kohtla-Nõmmel algus pandi. Jutt on hoopis tehismägedest, mis on meie maakonda aastakümnete jooksul põlevkivitööstuse pärandina jäänud.
Kiviõli poolkoksimäest on saanud raske, 17 aasta pikkuse rassimise tulemusena lõbustuspark, kuhu arendajad on otsinud eksklusiivset tegevust. Negatiivse auraga jäätmehoidlast on saanud maakonna jaoks oluline turismimagnet, millesarnast mujal Eestis pole.
Teine lugu on Kohtla-Järve poolkoksimägedega, mis kolm aastat tagasi nii-öelda keskkonnaohutuks tehti. Euroopa Liidu maksumaksjate toel tehti siin töid kokku 37 miljoni euro eest. Ei teatud siis ega praegugi täpselt, kuivõrd see investeering ennast ära tasub. Aga eelnevad uuringud ütlesid, et pigem tasub. Nüüd võime tõdeda, et oodatud rohelust ja taimekasvu, mis mägedest tulevaid keskkonnamõjusid vähendama peaks, veel pole. Aga tähtsam on, et ümbruskonna vesi ja õhk poleks enam nii ohustatud kui varem.
Praegu ootab aga uus väljakutse Kukruse aherainemäe ohutustamisel. See on samuti potentsiaalne Pandora laegas, mille puhul pole siiani täpselt teada, kuidas võiks selle mäe avamine mõjutada keskkonda. Plaanis on see lahti kaevata, osaliselt minema viia ning ohutu materjal sinna kõrvale uueks, ehkki väiksemaks mäeks ladestada. Kõige olulisem on see, et riik on tajunud Ida-Viru tehismägede keskkonnariskide olulisust ning on valmis nende kõrvaldamisega tegelema. Loodetavasti tulemuslikult.