/nginx/o/2014/10/31/3479627t1h3bee.jpg)
/nginx/o/2018/11/16/11983581t1h529d.jpg)
Põlevkivitööstuse vähendamisel tuleb püramiidi tippu paigutada inimene
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Missugune on Ida-Virumaa 20 aasta pärast? Selle kõiki huvitava küsimuse juures püstitatakse tavaliselt kohe teine küsimus: kas ja millal loobutakse põlevkivi kasutamisest? Ning nüüd algab meeletu vaidlus, kas seda tuleks teha juba mõne aastaga või järk-järgult pikema ajaperioodi jooksul.
Just selliseid arutelusid näeme ikka ja jälle teleriekraanilt, vaieldakse ning minnakse lahku ikkagi teadmatuses, et varsti enam-vähem sama seltskonnaga samal teemal uuesti kokku saada ning täpselt samasugune vaidlus maha pidada.
Kui mingisugusele küsimusele ei leita vastuseid, tuleb aga peeglisse vaadata ning iseendalt küsida: kas me küsime üldse õiget küsimust?
Ja tõepoolest, kui teemasse süveneda, siis palju õigem küsimus on see, kuidas me loobume põlevkivi kasutamisest. Riigil, mis hoolib oma inimestest, peab olema selge plaan, kuidas me tagame Ida-Virumaal elavate inimeste hea käekäigu, see on kõige olulisem ja tuleb seada esikohale.
Liiga kaua on Eestit arendatud Ida-Virumaa arvelt − nüüd tuleb pühenduda Ida-Virumaa inimarengu kavale põlevkivitööstuse mahu võimalikku vähenemist silmas pidades.
On muidugi hulgaliselt haakuvaid teemasid, nagu energeetika- ja keemiatööstuse tagasikäik või areng, energiajulgeolek, lokaalsed ja globaalsed keskkonnaprobleemid. Kuid selleks, et üleüldse testida sobilikke stsenaariume ja leida lahendeid, on vaja püramiidi tippu paigutada inimene.
Selle kohta, kuidas endised maapõueressursse kasutavad tööstuspiirkonnad on muutunud innovaatilisteks arenduspiirkondadeks, on maailmas palju näiteid. Üks neist on Valloonia, Belgia lõunaosa, mille kogemusi kõik Brüsseli vahet pendeldajad saaksid tundma õppida.
Liiga kaua on Eestit arendatud Ida-Virumaa arvelt − siit laekunud keskkonnamaksudega on korda tehtud veevärke, arendatud jäätmemajandust, loodud keskkonnahariduskeskusi kogu Eestis. Nüüd tuleb pühenduda Ida-Virumaa inimarengu kavale põlevkivitööstuse mahu võimalikku vähenemist silmas pidades ning nende elluviimine peab olema omavahelises kooskõlas.
Loomulikult peab tulevikuvaade sisaldama nii lokaalset kui globaalset keskkonnakomponenti. Tartu ülikool on just keskkonnainvesteeringute keskuse toel saanud valmis Virumaa hüdrogeoloogilise mudeli, mida esitletakse 16. novembril 2018 Kohtla-Järve kultuurikeskuses toimuval X põlevkivikonverentsil. Selliste tööriistade abil on võimalik prognoosida põhjavee seisundit sadadeks ja tuhandeteks aastateks, sealhulgas näidata, mida toob kaasa kaevanduste avamine ja sulgemine. Valloonia kogemustele tuginedes aga võib vaadelda praegusi kaevandushooneid kui kultuuriväärtusi ning leida neile uued rakendused. Kõik on võimalik, kui läheneda kompleksselt ning teha vajalikud investeeringud.
Kokkuvõttes, kui jälle tuleb jutuks, millal tuleks sulgeda põlevkivitööstus, siis tuleks küsimusele vastata küsimusega: millal saab valmis sellega seonduv Ida-Virumaa inimarengu kava?
Autor ei ole poliitik ega soovi kandideerida valimistel.