Omavalitsus tulgu appi

Põhjarannik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui meie korterelamutes hakati moodustama ühistuid, selgus, et aastaid maksti tollal maju hallanud kommunaalfirmadele raha, kuid hoonete kommunikatsioonid olid ikkagi armetus seisus, katused hõredad ja kulunud, räämas fassaadidest rääkimata. Ka firmadele makstud rahast reeglina suurt midagi tagasi saada ei õnnestunud, kuid kiiresti oli tarvis midagi ette võtta.

Nii asusidki ühistud laenama, et korrastada torustikke, vahetada katuseid ning soojustada hooneid, mis on ka loogiline. Kuid majade fassaadide välisilme uuendamiseks enam raha ei jätkunud ning nüüd on saabunud aeg, mil ühistud oma laene tagasi maksavad, julgemata mõeldagi uute võtmisele.

Lihtne ja loogiline oleks justkui see, et fassaadi korrastamine on omaniku enda kohustus ning omavalitsus saab teha ettekirjutusi nõudmisega maja korda teha. Ent nagu öeldakse, surm ei võta ka sealt, kust midagi võtta pole.

Kuid lahendus pole ometi seegi, et meie linnaruum jääbki aastateks sedamoodi vinduma - olgu Kohtla-Järve, Jõhvi, Sillamäe või Narva, kõikjal on koledad majad probleemiks. See aga on esimene asi, mis riivates küll ka kohaliku inimese silma, asub turisti muljet sellest kohast vormima. Eriti inetult mõjuvad praegu Kohtla-Järve ja Jõhvi promenaadide kõrval lösutavad küll ajaloolised, ent masendava välisilmega hooned.

Seetõttu ongi majade välisilme paljuski ka omavalitsuse mure. Osa neist näiteks maksab või on masu eel maksnud niinimetatud fassaaditoetust oma eelarvest ning ilmselt siin olekski ühistutele korralik stiimul oma maja korda teha. Reeglina on kõige suuremad hädalised väiksemad korterelamud. Ja õige ei olekski kõikide ühistute laustoetamine, vaid seda tuleks teha, arvestades näiteks hoone suurust. Aga ka asukohta, sest kõige kiiremas korras tuleks korrastada linnasüdameis asuvad majad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles