Põhjendatud hirmud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Sellest on möödas üle 20 aasta, kui Eestis vallandus fosforiidisõda, mis hiljem kasvas üle iseseisvusliikumiseks. Sõna "fosforiit" suudeti siinsetele inimestele sedavõrd demoniseerida, et tol ajal tekkinud hirmud pole tänini taandunud.
Tasus VKG-l vaid mainida, et nad asuvad uurima vanu pabereid, mis Eestis fosforiidi kohta on koostatud, kui tagajalgadele tõusid nii keskkonnakaitsjad kui ka kohalikud inimesed.
Jah, spetsialistid on nüüd korduvalt tunnistanud, et tegelikult polnud tookordne ühiskonna reaktsioon adekvaatne tegelikele keskkonnaohtudele ehk siis reageeriti üle. Et pigem taheti ulatusliku vastuseisuga ära hoida massilist tööjõu sissevoolu mujalt Nõukogude Liidu aladelt.
Nüüd kinnitavad teadlased, et tegelikult on tänapäeval fosforiidi kaevandamist Eestis võimalik teostada keskkonna jaoks ohutumaltki kui põlevkivi puhul.
See aga, et paljud inimesed reageerisid teadetele fosforiidi uurimise kohta valuliselt, on täiesti mõistetav. Aeg on näidanud, et kuigi järjekordse kaevandusettevõtte rajajad püüavad inimesi veenda, et nende elu see ei muuda, ei saa kaevandamist siiski arendada mõjuvabalt. Ja seegi on mõistetav, et reageeritakse juba praegu, mil justkui veel midagi ei uuritagi. Sest inimestel on hirm, et kui vaikida viimase hetkeni, pole ühel päeval neil enam midagi kaasa rääkida, sest nende selja taga on otsused juba tehtud. Ju siis on neil põhjust sedasi arvata.