Nii kahju...

Peaaegu terve nädala elas kogu Eesti kaasa pühapäeva õhtul Narvas kaduma läinud 9aastase Varvara otsingutele.

Kuigi mida päev edasi, seda vähem jäi lootust, et see lugu võiks saada õnneliku lõpu, ei olnud usk sellesse siiski kuni eilse ennelõunani kadunud. Tüdrukutirtsu otsinud vabatahtlike read aina täienesid.

Kirjeldamatu kahjutunne ja raev segunesid üheaegselt, kui selgus, kuivõrd jubeda lõpu sai nii paljudele kalliks saanud tüdruku lühike elu.

Ometigi võiks lohutuseks olla vaid see, et ehk paneb temagi nüüd juba inglina pilve peal jalgu kõlgutades tähele, kuidas temaga juhtunud lugu liitis Eestis nii paljusid inimesi ning näitas, et häda ja õnnetuse korral suudetakse nii kokku hoida kui kaasa tunda. See paneb ka mõtlema, kuivõrd vähetähtsad ja tühised on tegelikult paljud need asjad, mille pärast tihtilugu nagistatakse ning piike murtakse.

Muidugi on politsei jaoks auasi see õõvastav kuritegu lahendada ja, nagu väljendus Narva politseikomissar Sergei Andrejev, "see elajas" võimalikult kiiresti tabada. Ei ole kahtlust, et politsei annab endast parima, sest seni kui mõrvar on vabaduses, ei haju ka põhjendatud hirm järgmiste võimalike koletute kuritegude ees.

Ometigi peab valmis olema sellekski, et ka uurijate kui tahes suurte pingutuste korral ei pruugi tulemus väga kiiresti tulla. Vaid krimisarjades lahendatakse sellised kuriteod 60 minutiga. Reaalses elus, sealhulgas ka riikides, kus politsei käsutuses on märksa võimsamad ressursid kui meil, võib selliste koletute mõrvarite jälile saamiseks kuluda tuhandeid ja tuhandeid töötunde.

Seepärast on meil kõigil põhjust olla praegu topelt tähelepanelikud.