Saamata toiduabi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Mõned aastad tagasi hakkas Euroopa Liit jagama toiduabi, toetamaks oma liikmesriikide vähekindlustatud inimesi. Aasta-aastalt on eraldatavad kogused ja toiduainete valik kasvanud ning ammugi enam pole tegu vaid niinimetatud makaroniabiga.
Me teame, et kõiksugu sotsiaaluudistes on Ida-Virumaa pahatihti oma elatusstandardi näitajate poolest punase laterna rollis.
Ometigi on läinud nii, et paljude meie maakonna omavalitsuste tegevust toiduabi tellimisel ja jagamisel vaadates tundub, justkui oleks tegemist Eesti ühe jõukama piirkonnaga. Sest teiste maakondadega võrreldes tellivad meie omavalitsused koguseliselt kordades vähem.
Üks näide. Pärnumaa omavalitsused tellisid tänavu Euroopa Liidu toiduabi oluliselt enam kui Ida-Virumaa omad. Ometigi on teada, et Pärnumaal on inimeste sissetulekud suuremad ja tööpuudus väiksem kui meil. Statistika näitab, et idavirulase tarbimisvõime on Eesti väikseim - mullu oli see 183 eurot inimese kohta kuus. Samal ajal kui Eesti keskmine on 272 eurot.
Ka maakonna Punane Rist väidab, et inimesed pöörduvad sageli nende poole, et toiduabi saada.
Tõenäoliselt on siin tegemist eelkõige inimeste vähese informeeritusega, et sellist abi üldse küsida. Ja teisalt muidugi ametnike endi aktiivsuse puudumisega. Et kui ei küsita, siis järelikult seda abi ka ei vajata. Muidugi on ametnikel siis ka vähem tööd. Ent kui Euroopa Liit ikkagi pakub meie inimestele abivõimalust kordades rohkem, kui meie seda küsime ja kasutame, siis on asi kummaline. Eriti kui me asetame kogu selle loo toiduainete pöörasele hinnatõusule viimasel paaril aastal.
Riik on meid 20 aastaga harjutanud mõttega, et küll vähekindlustatuid aidataks enam, kui raha oleks. Nimetatud juhul ei kaasne omavalitsusele aga mingeid kulusid. Vaid kättevõtmise asi.