Vigade parandus

Põhjarannik on kahel nädalal järjest kirjutanud olukorrast, kus Peipsi järve äärsete külade põliselanikud või seal aastakümneid suvitanud inimesed jäävad ühtäkki ilma õigusest oma kodu juurest randa minna.

Kuigi seaduse järgi on kõikidel avalikel veekogudel igaühele kasutamiseks nelja kuni kümne meetri laiused kallasrajad, ei lahenda see küsimust, kuidas pääseda sinna maa poolt, kui ala on piiratud tarastatud eramaadega. Selline asi sai võimalikuks maareformi rutaka läbiviimisega, kui aastakümnetega sissetallatud rajad mõõdeti kellegi eramaa sisse. Kui vanade naabritega on enamasti toiminud suuline kokkulepe, siis kinnistuomanike vahetus toob sageli tüli majja.

Kuna maaomanikul on õigus oma kinnistut piirata, siis seda ka tehakse, ja keegi seda tagantjärele keelata ei saa. Ka kohalik omavalitsus mitte. Et aga omavalitsusel lasub vastutus selliste olukordade tekkimise eest, peaks kohalik võim siiski lahenduse otsimises juhtohjad haarama.

Vigade parandust on tagantjärele peaaegu võimatu teha, kui ei avane just võimalust mõne algatatud detailplaneeringu läbi tee avalikku kasutusse tagasi saada, nagu õnnestus Iisaku vallavalitsusel.

Tõenäoliselt on aga võimalik konstruktiivselt suheldes selgeks teha, et kui kohalikud elanikud kasutavad teerada randa jalutamiseks, mitte ei kihuta seal ATVga, ei püstita sinna oma telki ega jäta prahti maha, ei halvenda see kuidagi maaomaniku heaolu.

Maaomanik võiks mõista, et kui ta ostab endale kinnistu keset rahvarohket suvituspiirkonda, ei saa ta arvestada sellise privaatsusega nagu paksu metsa sees. Ja aru saada oma naabritest, kes on endale Peipsi järve äärde rajanud elamise või suvekodu ikka sellise arvestusega, et saab nautida ka rannamõnusid.

Põhjarannik loodab, et sellistes olukordades võidab terve mõistus, mitte seaduses näpuga järje ajamine.