Eurovesi

Aastaid tagasi, kui Eesti taotles Euroopa Liitu astumist, võttis riik endale ühe kohustusena kasutada joogivee normatiive, mis vastavad Euroopa Liidus kehtivaile. See kohustus tähendas, et ees oli ootamas ülisuur pingutus. Teadagi, et nõukogudeagsed amortiseerunud ja roostes veevarustussüsteemid ei saanud kuidagi tagada kvaliteeti, mis Euroopas tavaks.

Eesti võttis küll normid üle, kuid sai ajapikendust ja Euroopa abirahade toel läks ehitamine lahti. Toona käivitatud ja nüüdseks lõpusirgele jõudmas projekt Kohtla-Järve, Jõhvi ja Püssi piirkonnas puudutab enam kui 50 000 inimest.

Mitmeid inimesi on pannud imestama see, kuidas tervisekaitseamet väljastab veemüüjatele praegu veemüügilube. Selline veemüügilubade jagamine tähendab, et lubatakse "nõuetele mittevastava, kuid tervisele ohutu" vee müümist. Võiks küsida, et mille alusel võib nõuetele mittevastavat vett müüa? Me ei pea võimalikuks, et tanklas võiks lubada müüa nõuetele mittevastavat bensiini või toidupoes nõuetele mittevastavat piima.

Kuid muud alternatiivi lihtsalt võtta polnud. Ei ole ju mõeldav, et sel põhjusel üldse veevarustus lõpetataks. Vesi on siiski primaarne artikkel ja tagajärg oleks kordades hullem.

Kuigi öeldakse, et siinses vees on küll liiga palju rauda ja teisigi ühendeid, on need tervisele ohutud. Arvata võib, et see pole siiski päris nii. Vastasel juhul poleks välja töötatud praeguseks sätestatud piirnorme. Huvitav on nüüd teada saada, millal tervisekaitseamet Jõhvi ja Kohtla-Järve piirkonnas teatab, et lubab müüa vaid seda vett, mis vastab nõuetele.