Avalik raha ja õiglus

Niinimetatud põlevkivivaldade tulevikku on ikka ennustatud sõnadega: küllap riik selle ressursitasu teilt ükskord ära võtab. Nüüd siis on juhtumas see, et valitsus lööb käärid nende omavalitsuste eelarvetesse, kuigi pakub kompromissina ka kompensatsiooni. Ent sellele vaatamata kaotavad põlevkivivallad ikkagi.

Ressursitasu on olnud justkui hüvitis kohalikule omavalitsusele, et riik laseb kaevandajatel nende maadel sonkida. Et kohalikud saaksid selle raha eest taastada ja parandada oma elukeskkonda. Ja tegelikult on see ju loogiline.

Ent esiteks, kas on õiglane, et seda hüvitist ei saa need vallad-linnad, kus kaevandustegevus on juba ammuilma lõppenud, kuid probleemid pole kusagile kadunud?

Teiseks ehitavad põlevkivivallad objekte, mis on tavaliselt erainvestorite pärusmaa. Raha jagatakse paremale ja vasakule küll elanikele majade värvimise toetuseks, küll pensionäridele poodlemisreiside katteks.

Ja muidugi elavad hästi kohalikud ametnikud-poliitikud.

Vaivara vallajuht Veikko Luhalaid tekitas endale silma pilgutamata eetiliselt küsitavate skeemide kaudu sooja heapalgalise töökoha, kui tema vallavanema tool kõikuma oli löönud.

Sellised suured rahavood on tekitanud põlevkivivaldades arusaama, et raha on alati, põhimure on, kuidas seda kulutada. Samal ajal loevad naabrid sente, et ots otsaga kokku tulla.

Ent selge on see, et avaliku raha jaotamine tundub alati kellelegi ebaõiglane ja nii tulebki otsida kompromisse.