Kelle oma on põlevkivi?

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Küsimusele, kellele kuulub meie peamine maavara põlevkivi, annab justkui selge vastuse Eesti põhiseadus, mis ütleb, et loodusvarad ja loodusressursid on meie rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada.

Ent mida see tähendab? Kes, kuipalju ja millisel moel sellest rahvuslikust rikkusest osa saavad ning kas see on jaotatud õiglaselt? Pahatihti jääb mulje, et põlevkivi kuulub nendele üksikutele ettevõtetele, kes on saanud õiguse põlevkivi kaevandada või töödelda. Seda, millist kasu saab meie "pruunist kullast" ühiskond, on märksa keerukam mõõta ja tunnetada. Põlevkivifirmade kasumid on lihtsamalt arusaadavad.

Põlevkivienergeetikat on kriitikud kahjulike keskkonnamõjude pärast palju aastaid rünnanud, kuid ometigi on just põlevkivi võimaldanud tagada meile energeetilise julgeoleku. Pealegi siiani suhteliselt soodsa hinnaga võrreldes teiste Euroopa riikidega.

Kuigi töökohti on põlevkivitööstuses viimastel aastakümnetel kõvasti koomale tõmmatud, on neid siiski veel tuhandeid. Et palgatase selles tööstusharus on Eesti keskmisest suurem, siis toob see riigile priskelt nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu.

Ent kõige otsesem vahend, millega riik põlevkivi pealt raha teenib, on ressursimaks. Näiteks iga kaevandatud põlevkivitonni pealt tuleb praegu maksta 1,32 eurot ja see maks kasvab igal järgneval aastal viis protsenti. Lisaks tuleb kaevandajal tasuda ka vee erikasutustasu. Nii näiteks maksis suurim põlevkivikaevandaja Eesti Energia mullu loodusvarade kasutamise eest kokku 28,7 miljonit eurot.

Põlevkivi maksustades on kaks peamist küsimust, kas riik saaks selle pealt veelgi rohkem teenida ja millele laekuvat raha kulutada.

Põlevkivitööstuse üha paremad majandustulemused toetavad tugevalt seisukohta, et praegused tasud on põhjendamatult madalad ning seda lennukamad on ideed, mida selle tuluga peale võiks hakata.

Näiteks viimaste riigikogu valimiste eel käisid rohelised välja mõtte, et põlevkivi ressursimaksu tuleks tõsta viis korda ja selle arvelt peaks hakkama maksma igale elanikule kodanikupalka 80 eurot kuus.

Tänavu kevadel tulid Keskerakonnast eraldunud vabad demokraadid eesotsas Lembit Kaljuveega riigikogus välja ettepanekuga panna põlevkivi ressursitasule otsa 2 eurot tonni kohta, et saada raha, millega täita õpetajate palganõudmisi.

Kuigi pealtnäha oleks ressursitasu tõsta lihtne, tuleb põlevkivi maksustades siiski teha vahet, kas põlevkivist toodetakse elektrit või õli. Kaevandamistasu tõstes saaks riik küll lisatulu, kuid see tuleks lõppkokkuvõttes elektritarbijate taskust. Elektritootmise üks kulukomponent kallineks ja see ajendaks elektrihinda tõstma. Samas nõrgestaks ressursimaksu järsk tõus kodumaise põlevkivienergeetika konkurentsivõimet avatud elektriturul.

Õli tootmiseks kasutatava põlevkivi puhul oleks nii kaua, kui naftahind püsib praegusel tasemel, ressursitasu tõstmiseks varu kindlasti olemas. Õlitootjad küll ilmselt poriseksid, ent kasulik oleks see äri jätkuvalt. Iseküsimus on, et õlitööstust laiendades tehakse suuri investeeringuid ja seejuures on tähtis, et ka maksukoormuse osas oleksid olemas selged reeglid, mida ei muudeta igal aastal. Loogiline ja põhjendatud oleks siduda põlevkivimaks nafta hinnaga. Ehk -  kui soodne turuolukord võimaldab teenida õli müügiga suuremat tulu, siis tuleb seda proportsionaalselt jagada ka tooraine omaniku ehk Eesti riigiga.

Praegu jaguneb põlevkivi ressursitasu riigeelarve ja nende omavalitsuste vahel, kus parajasti kaevandatakse. Need on mõned Ida-Virumaa vallad, mis tänu põlevkivirahale kuuluvad ühe elaniku tulu järgi Eesti kõige jõukamate omavalitsuste hulka. See on omamoodi valuraha, mis on mõeldud selleks, et leevendada kaevandamise mõjusid.

Nii ongi need vallad, kus kokku on elanikke vähem kui terves Jõhvi linnas, oma äranägemise järgi püüdnud selle raha eest elukeskkonda parandada nii, nagu parajasti on õigeks peetud: vuntsinud üles mõisahooneid, rajanud hotelli, supelmaja, remontinud koolimaju ja lasteaedu. Ometigi ei ole ka selline rahaküllus võrreldes enamiku teiste omavalitsustega, kes peavad läbi ajama mitu korda väiksemate summadega, suutnud nendesse valdadesse tuua juurde rohkem elanikke.

Kui kunagi said põlevkivivallad ressursitasust endale 70 protsenti ja praegu pool, siis nüüd jätab riik alles vaid veerandi. Võimalik, et see on ka põhjendatud, sest kaevandamise mõju ei lõpe sugugi valdade piiril. Pigem puudutab see kogu Ida-Virumaad ning ka neid linnu ja valdu, kus tänaseks enam põlevkivi ei kaevandata, aga kus elavad inimesed, kelle elu ja tervist on põlevkivitööstus pikkade aastakümnete jooksul mõjutanud.

Seepärast on põhjendatud, et lõviosa põlevkivi ressursitasust aitaks ka tulevikus Ida-Virumaa elukeskkonda parandada. Ent kohalikud omavalitsused peavad omavahel suutma kokku leppida, kuidas on kõige mõistlikum seda raha kulutada ja luua selle raha abil ka uusi väärtusi, mis tulevikus ise maakonnale tulu tooksid.