Randjärv: Integratsioon on kõlbelise kodaniku kasvatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu aseesimees Laine Randjärv leiab, et Eesti ühiskonnas tuleb integratsiooni puhul keskenduda eelkõige eetiliste ja kõlbeliste kodanike kasvatamisele, kes on tolerantsed erisuguste traditsioonide suhtes ega suru teistele peale oma isiklikke arusaamu.
Olete täheldanud, et igas riigis on sõnal integratsioon oma määratlus. Mille poolest meie oma erineb?
Eri maades on ka erisugused probleemid. Näiteks Lääne-Euroopas on palju probleeme seoses lõunapoolsetest maadest sisserändajatega. Meil Eestis on hoopis teised, pigem ajaloolised probleemid. Mõnes mõttes lahenevad need loomulikul teel. Praegu on uus põlvkond väga avatud, ma leian, et nad on globaliseerunud maailmas väga tolerantsed. Usun noortesse.
Kas paljude aastate vältel, mil meil toimivad integratsiooniprogrammid, on mõni ülesanne kasvõi poolenisti lahendatud?
Arvan, et pole ühtki teemat, mille kohta saaks öelda, et siin oleme ära teinud 20, 50 või 100 protsenti, kuna see protsess on väga dünaamiline. Viis aastat tagasi olid olulised ühed probleemid, täna on aktuaalsed teised. Tehakse palju, aga mõni uus ajalooline sündmus või nullida kõik, mis kunagi tehtud või mingites suhetes saavutatud.
Arvan, et praegu on kõige rohkem vaja mõelda sellele, et kasvatada eetiliselt ja kõlbeliselt kodanikke, kes on tolerantsed erisuguste traditsioonide suhtes, mitte lihtsalt suru peale isiklikke arusaamu.
Kas teid ei ärrita termin "integratsioon"?
Ei. Kui pakute välja parema, olge lahked. Asi pole nimetuses, vaid tähenduses ja selles, kuidas seda kasutatakse.
Keda peate integratsiooniprotsessis peamiseks?
Kõiki Eestis elavaid inimesi. See pole selline protsess, et kusagil istub tähtis onu ja räägib, kuidas keegi käituma peab. Usun, et see on väljakutse ka lastevanematele, aga me kõik oleme lapsevanemad, väljakutse õpetajatele, kellega koos meie lapsed koolis esimesi samme astuvad, see on väljakutse kultuuriühendustele ja liitudele, poliitikutele, inimestele, keda kohtad tänaval. See on üldine kõlbelise kodaniku kasvatus, millele peaksime rohkem tähelepanu pöörama. Oodata, et tuleb keegi tark ja ütleb, kuidas seda kõike teha, on mõttetu. Niisugust inimest ei ole olemas.
Kuidas hindate olukorda Ida-Virumaal?
Ei saa väita nagu riik ei teaks või ei tahaks teada Ida-Virumaal toimuvast. Külastan Ida-Virumaad väga tihti, siin käivad ka valitsuse liikmed. Nad mõistavad, mis toimub Kirde-Eestis. Ent ajalooliselt on kuidagi kujunenud nii, et ühest küljest on Ida-Virumaa inimesed endassesulgunud, teisest küljest aga heidavad ette, et nendega ei tegelda, neid ei kuulata või ei mõisteta. Ja kui sinna sõidad, nähakse selles populismi.
Arvan, et avatus peaks olema kahepoolne, ehk siis mitte põhimõttel - nihutame Ida-Virumaad Eesti poole, vaid põhimõttel, et Eesti peab tervikuna Ida-Virumaad paremini mõistma. Kuid see ei toimu kiiresti, kuna on olemas ajaloolised juured, arusaamad, traditsioonid, mille iga on märksa pikem kui 20 aastat.
Et kõike seda hästi mõista, tuleb sellest rääkida. See on just see, mis teemal me peame rääkima koolides ja mitte ainult Ida-Virumaal ja Tallinnas, vaid ka Saaremaal, Tartus, Pärnus... Kõige parem ongi seda teha laste kaudu, näiteks keelelaagrite kaudu. Kui Ida-Virumaa lapsed veedavad kaks nädalat Saaremaal ja Viljandi lapsed Ida-Virumaal, avanevad nende silmad, nad näevad tegelikkust ja head suhted kujunevad kõige esmasemal tasandil.
Tänapäeva noored on kosmopoliitsed ja tõenäoliselt tunnevad nad end mitte niivõrd Eesti, Läti, Leedu või mõne muu riigi kodaniku, vaid pigem maailmakodanikuna. Kas peate seda loomulikuks või teeb see teid ärevaks?
See on normaalne. See tähendab, et nad on avatud teiste rahvaste ja kultuuride mõistmisele, on tolerantsemad, mis ainult rikastab. Kui uurid midagi muud, mis erineb su oma kultuurist, ei tähenda see sugugi oma kultuuri unustamist. Kuid seda ei tohi peale suruda. Usun, et need inimesed, kes konflikte süvendavad, ei tunne endagi kultuuri.
Kui kultuurisfääris on eri rahvusest inimeste lähenemine märgatav, siis muudes valdkondades, näiteks majanduses, kutsub sõna \"integratsioon\" erile ärritust, sest töötuid on rohkem venekeelsete seas, venekeelsetes kollektiivides on väiksemad palgad, venelaste äritegevus põrkub takistustele. Kuidas seda olukorda parandada?
Mulle näib, et loetletud näited ei lähe sõnaga "integratsioon" hästi kokku, s.t. et majanduslik olukord ei ole integratsiooniga kuidagi seotud. Vastupidi - tänapäeval on vene peredest pärit noored, kes õpivad ära eesti ja inglise keele, turul väga nõutud. Kui vaatate CV Online'i, siis näete seal kümme tuhat tööpakumist. Siit minu küsimus: miks ei suuda tööta olevad inimesed leida sealt kasvõi üht töökohta? Praegu ei saa öelda, et mingit tööd ei ole võimalik leida. Muidugi esineb palju isiklikku laadi probleeme.
Integratsiooniprotsesse, millest me räägime kultuuri puhul, ei saa kopeerida majanduse valdkonda. Seal on hoopis teine lähenemine.