Peipsi-äärne väärib paremat

Kuigi Peipsi põhjaranniku looduslikud eeldused on kui loodud turismi arendamiseks, on selles osas edasiliikumine toimunud viimaste aastakümnete jooksul vaid teosammul.

Edulugude asemel iseloomustab sealseid paiku pigem elu hääbumine külades. Need on paigad, kus aastas sünnib vaid üksikuid lapsi ning taristu arendamist ei toimu. Sealsed pisikesed ja vaesed omavalitsused on saanud tuntuks mitte uudsete ideedega, kuidas elu edendada, vaid lõputute omavaheliste kraaklemiste, umbusaldamiste ja erinevatesse leeridesse kuuluvate ametnike tagandamise vajadusega mistahes ettekäändel.

Peipsi-äärne kant vääriks palju paremat. See on aga võimalik vaid siis, kui sealsetes omavalitsustes võimuohje käes hoidvad kodanikud keskenduksid üheskoos piirkonna arendamisele ja suudaksid oma isiklikest huvidest ka kaugemale vaadata. Vanaviisi edasi lastes võibki positiivseid muutusi ootama jääda.

Millised plaanid on Alajõe või Lohusuu vallavalitsustel? Need on vallad, mis omavad Ida-Virumaale jäävast Peipsi rannikust suurimat osa. Pole saladus, et Eesti omavalitsuste võimekuse edetabelis figureerivad nad juba aastaid viimases kümnes. Kui võimekust olukorra parandamiseks nii nõrkadel valdadel napib, siis milline oleks väljapääs? Miks ei ole nad teinud ühinemisettepanekuid naabritele, et saada üheskoos tugevamaks? Kas tõesti on võimuiha nii tugev, et selle nimel pole kahju ohverdada ka kogu kandi käekäiku?