Kas konkurentsiametil on selgroog?

Vaadates, kuivõrd kergelt tulevad kooskõlastused soojusenergia hindadele, jääb mulje, et riikliku konkurentsiameti tegevus ei seisne mitte tarbijate huvide kaitsmises, vaid soojatootmise monopolide teenimises.

Muidugi ilma rahata ei saa midagi. Põhjamaises kliimas talvel sooja tuba ammugi mitte. Ent see, kuipalju on viimase kümne aasta jooksul soojusenergia Eesti erinevates paikades kallinenud, ületab igasuguse mõistliku piiri.

Sellest ajast peale, kui Isamaa ja Res Publica Liit tuli 2011. aasta alguses välja valimislubadusega "Kodukulud alla!", on Jõhvis ja Ahtmes soojus kallinenud üle 40 protsendi. Nüüd tahab VKG Soojus veel 15 protsenti lisaks. Samale tasemele peaks jõudma hind ka Järve linnaosas, mis tähendab aga hoobilt 60protsendist hinnatõusu.

Siinkohal oleks tarbijatel viimane aeg öelda: "Stopp, härrased VKGst ja konkurentsiametist! Tõmmake nüüd hoogu maha!". Riigikogu liige Erki Nool peaks samuti käima mööda siinsete korteriühistute koosolekuid ja selgitama, kuidas ta üht põhilist valimislubadust oma valimisringkonnas ellu viib.

Arusaadav, et soojatoru rajamiseks kuluv raha tuleb aja jooksul tarbijatelt kätte saada. Aga kas konkurentsiamet on piisavalt mõelnud, kuidas saab VKG jaamades toodetav soojusenergia olla kallim, kui näiteks Sillamäe soojuselektrijaamas? Seejuures kasutab VKG kütusena ülikasumlikul õlitootmisel vabanevat generaatorgaasi ehk heitmeid, mis tulevad neile sisuliselt tasuta kätte, aga Sillamäe soojuselektrijaam peab ostma maagaasi ja põlevkivi.

Või piisabki hinnatõusutaotlusele nõusolekutempli saamiseks vaid argumendist, et paljudes kohtades mujal on toasoojus veelgi kallim?