Elukeskkonna keeruline hind

Sellest on ammu räägitud, et riik läheb ükskord põlevkivivaldade ressursitasude kärpimise teele. Ja omavalitsused on selleks on valmistunud - kes rohkem, kes vähem. Kes on paigutanud kaevandamisest laekunud ressirsitasu turismiobjektide rajamisse, kes spordi ja vaba aja veetmise rajatistesse, kes kõiksugu toetustesse, kes lihtsalt vallaametnike heaolusse.

Ressursitasu vähendamine senisest lausa poole võrra aga tundub väga järsk ja liiga ebaõiglane. Eriti nende valdade puhul, kelle eelarvest see maks moodustab väga märkimisväärse, mõnel lausa lõviosa.

Kaevandamistasu hakkas omal ajal 50 protsendi ulatuses laekuma omavalitsustele kompensatsiooniks kohalikele elanikele kaevandamisega tekitatud keskkonnamõjude eest. Jäid ju paljudel kaevud kuivaks, rikuti põllu- ja metsamaad jne. See raha pidi omavalitsusele andma võimaluse inimeste elukeskkonda parandada.

Eks me ole näinud ka seda, kuidas kaevandamisraha on suunatud projektidesse, millesse omavalitsused tavatingimustes ei panusta ja mille mõistlikkus võiks olla küsitav. Aga just see ongi küsimus, kui suur peab olema see raha, mis hüvitaks õiglaselt inimeste elupaikadele tehtud kahju. Seda enam, et siin ei ole võimalik lõplikult ka kõike rahasse ümber arvutada.

Muidugi, põlevkivivallad praegu veel eriti ei muretse, sest ennustavad kaevandusmahtude tõusu. Küsimus on selles, kas ajaks, mil siin kaevandamist enam ei toimu, on jõutud piisavalt elukeskkonda panustada, et inimesed seal edasi tahaksid elada.