Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Viimaste aegade kogemused näitavad, et suurem osa neist saadikutest, kes jäävad kohalikes omavalitsustes opositsiooni, heidavad sisuliselt aastateks nagu karud talveunne.
Riigi parlamendis on sõltumata sellest, kas ollakse võimuliidus või opositsioonis, saadikuamet siiski hästi tasustatud ja üldjuhul on tagatud ka kohad mitmesugustes komisjonides ja kõik muud võimalused aktiivseks tööks. Sõltumata sellest, kas ja kui palju opositsionääre kuulata võetakse, on neil käes laialt aega, et oma saadikupalga õigustamiseks osaleda eelnõude ettevalmistamisel, kribada arupärimisi ministritele, käia visiitidel jne. Eelkõige tulevasi valimisi silmas pidades püütakse pääseda nii palju kui võimalik pildile ja tõestada iga päev oma tähtsust ja vajalikkust.
Kohalikes esinduskogudes on saadikutöö suuresti ühiskondlik amet. Paljudes omavalitsustes kipubki volikogu olema vaid täievvõimu otsuste vormistaja, kus saadikud isegi ei süvene põhjalikult teemadesse. Levinud on praktika, kus aasta tähtsama dokumendi - eelarve vastuvõtmine käib minutite jooksul. Koalitsiooni omad teavad, et kõik jääb nagunii, nagu valla- või linnavalitsus otsustas, opositsioon aga ei viitsi ega näe mõtet midagi torkima hakata.
Justkui loodusseadusena ärkavad opositsionäärid talveunest umbes pool aastat enne kohalikke valimisi. Siis äkki tullakse lagedale kõikvõimalike teemadega, millega püütakse võimulolijaid näidata tumedas valguses. Hea näide sellest on tänases Põhjarannikus lugu Sillamäe opositsiooni ootamatust nõudmisest kaotada hüvitised linnajuhtidele ametist lahkumisel.
Arvata võib, et sellised võtted valimistel edu ei too. Ka opositsioonil tuleb olla aktiivne kõik neli aastat.