Rahatõkked tervisespordi kasvu ees

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Aastaaegade pealinnade kõrval on Eestil alates sellest aastast ka oma spordipealinn, esimesena sai selleks - Ida-Virumaa.

Kui filoloogilist ebakõla - kuidas saab maakond olla pealinn -, mitte ületähtsustada, on tegu tänuväärse suuresti vabatahtlikkusel põhineva ettevõtmisega, mis innustab inimesi tervisesporti harrastama ja püüab tuua ühe piirkonna spordisündmused senisest rohkem esile.

Ida-Virumaalt on spordipealinna liikumisega põhjust algust teha kas või seepärast, et selles maakonnas on võrdluses teistega elanike tervise seisund kehvem ja eluiga madalam. Ka tervisespordi harrastamise seisukohast ei ole Ida-Virumaa seni kuulunud kaugeltki esimeste hulka.

Kuid just viimastel aastatel on Ida-Virumaal toimumas pöördelised muutused. Maakonda on ehitatud mitmeid uusi spordiobjekte: spordihalle, suusakeskusi, rattateid. Mitmed rahvaspordiüritused, nagu Alutaguse suusamaraton või Narva Energiajooks, on kasvanud üleriigilisteks sündmusteks. Spordipealinna tiitliga kaasnev tähelepanu tuleb Ida-Virule igati õigel ajal.

Omaette küsimus on, kas selliste vabatahtlike algatuste kõrval on ka riigi panus sportliku eluviisi levitamisel olnud piisav ja võimulolijad oma lubaduste puhul sõnapidajad.

Nii valimisprogrammides kui mitmesugustes arengukavades on kirjas, et Eesti elanike tervise huvides tuleb senisest rohkem toetada liikumisharrastusega seotud tegevusi. Praegune võimuliit on seadnud eesmärgi, et juba järgmiseks aastaks on korrapärase liikumisharrastusega hõlmatud 45 protsenti Eesti elanikest. See tähendab, et peaaegu iga teine inimene teeb tervisesporti vähemalt kaks korda nädalas.

Positiivsed arengud on olemas. Kerkib uusi sportimispaiku. Suuremad üleriigilised rahvaspordiüritused püstitavad järjest uusi osavõturekordeid. Ent kui arvestada, et sageli käivad nii suusa-, jooksu- kui rattavõistlustel ühed ja samad harrastussporti parandamatult nakatunud inimesed, siis selliste inimeste osakaal kogu elanikkonnast eriti suureks ei osutugi.

Samas annab suurürituste õhkkond sageli tõuke hakata regulaarselt harjutama ka nendele inimestele, kes on sattunud sinna esimest korda. Suuremaid rahvaspordiüritusi korraldatakse Eestis üha paremal tasemel. Ainult et koos sellega on üha kõrgemale kerkinud ka osavõtutasud.

Kui mõnel suusasõbral on koduste metsade vahel harjutades tekkinud tunne, et hoog on nii hea, et võiks panna oma võimed proovile Eesti rahvasportlaste laulupeoks tituleeritud Tartu maratonil, siis tuleks tal selle eest praegu välja käia 80 eurot. Mingid suhted on paigast ära, kui rahvaspordiürituse osavõtutasu võrdub 13 viinapudeli hinnaga.

Põhjus ei ole korraldajate saamahimus.  Selliste ürituste läbiviimine ongi seotud suurte kuludega. Kui riigipoolne toetus on napp ja toetajate leidmine keerukas, ei jäägi muud üle kui tõsta osavõtumakse. Hea veel, et igalt koorilauljalt erakordse võimaluse eest laulupeol esineda pole seni 80 eurot küsitud.

Rahvaspordiga tegelemine pole sugugi odav. Varustus, sõidud treeningpaikadesse ja võistlustele, osavõtutasud - kõik maksab ja mitte vähe. Olenevalt alast ja pühendumise tõsidusest võib tervisesportlase aastaeelarve ulatuda mitme tuhande euroni. Eriti siis, kui spordist on haaratud terve pere, mis aga peakski ju eesmärk olema.

Ühel hetkel võivadki suured väljaminekud saada tõkkeks, mis ka keskmist palka teeniva inimese spordituhinat hakkab vaigistama. Tugitoolisport on tunduvalt odavam.

Niisama jalutamine ei maksa midagi. Hea tahtmise korral saab hakkama ka kasutatud riiete poest soetatud maika ja ketsidega. Samas rõhutavad ortopeedid sobivate spordijalanõude kasutamise olulisust, vastasel juhul võib jalgadele ja liigestele hoopis kahju teha.

Noorte, aga ka paljude täiskasvanute  puhul on üheks spordi juurde tõmbajaks moodsa disainiga varustus ja rõivad. Spordivarustuse müüjad teavad, kuidas osavalt sütitada armastust kallite brändide vastu. Võrdlus teistega on tähtis.

Põhjuse end mitte liigutada võib alati leida. Palju on kinni inimeste endi hoiakutes. Kuid olles seadnud eesmärgiks ergutada rohkem inimesi sportima, tuleks riigil kanda hoolt, et spordiga regulaarne tegelemine oleks  taskukohane, kättesaadav ja mõnus nendelegi, kelle sissetulekud kuluvad suuremalt jaolt toidule ja kommunaaltasudele.

Mitmed sellised algatused ongi aga vaid lubadusteks jäänud. Kümme aastat tagasi lubas Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu koalitsioon luua võimaluse teha aastas 3000 krooni ulatuses tulumaksuvabalt kulutusi enda ja alla 18­aastase perekonnaliikme terviseedendusele. Seda võimalust pole siiani leitud, kuigi nüüdse elukalliduse puhul peaks see summa olema juba vähemalt kaks korda suurem.

Järgmise võimuliidu kavatsuse - kehtestada niinimetatud riiklik ringiraha ehk 2000 krooni suurune aastatoetus igale lapsele spordi- või huviringis osalemiseks - pistis nahka "krokodillide" komisjon.

Aastaid on päevakorral olnud erisoodustusmaksu kaotamine ettevõtte poolt töötajatele liikumisharrastuseks tehtavate kulutuste pealt. Ka selles osas pole muutusi toimunud. Arstid soovitavad rahvasportlastel käia vähemalt kord aastas terviseuuringutel. Ent koormustestid ja muud sellised kulukad profülaktilised protseduurid tuleb igaühel endal kinni maksta.  Edusamm seegi, et noorsportlaste uuringute eest tasub nüüd riik.

Tervisespordisõltlased ei too riigile kaugeltki nii palju sisse kui alkoholi- või nikotiinisõltlased aktsiisimaksude näol, mida sel aastal on plaanis koguda 371 miljonit eurot. Kuid kaugemas tulevikus on sportliku eluviisiga inimeste osakaalu suurenemine kõige tõhusam võimalus, kuidas hoida ära haigekassa kulude lõhkipaisumist. Seepärast võib rahvaspordi suuremat toetamist võtta ka kui fiskaalpoliitilist investeeringut.

Muuseas, õnnelikum ja täisväärtuslikum elu Eesti rahvale on praeguse võimuliidu spordipoliitikasse samuti sisse kirjutatud.