Omavalitsused piiravad avaliku info levikut

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Selles, et Eesti riigil on tänaseks õnnestunud püsida järjest iseseisvana kauem kui kunagi varem, on sadade muude tegurite kõrval tähtis roll olnud ka ühiskonna hoiakul, et avaliku võimu teostamine peab olema läbipaistev.

Ühel pikema pideva iseseisvusega  Euroopa riigil Rootsil pärineb ametlikele dokumentidele juurdepääsu traditsioon juba 1766. aastast. Eesti endine peaminister Mart Laar tõdes mõne aasta eest ajalehtede liidu konverentsil, et Soome päästis Nõukogude okupatsioonist just infovabadus, samal ajal kui Eestis oli ajakirjandus 1934. aastal alanud vaikiva ajastuga  suukorvistatud.

Infovabaduse nurgakiviks on meie põhiseaduse 44. paragrahv, mis sätestab muu hulgas ka  ametiisikute kohustuse anda infot oma tegevuse kohta. Selle põhimõtte omalaadseks kindlustuspoliisiks, mis konkretiseerib, kuidas tagatakse üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele juurdepääs,  on 2000. aasta novembris riigikogus vastu võetud avaliku teabe seadus.

Keerukas on tagasi mõelda, et kõigest 15 aastat tagasi sõltus enamiku avalike dokumentide kättesaamine sellest, kas üks või teine ametnik soovis või viitsis seda oma lauasahtlist välja otsida või mitte.  Praegu peaksid kõik avalikud dokumendid olema arvuti kaudu kättesaadavad vaid mõne hiireklikiga. Paljudes teistes riikides ei ole see sugugi sama enesestmõistetav norm.

Ühegi seadusega pole võimalik täielikult välistada salakokkulepete või varjatud tehingute sõlmimist avaliku võimu teostamisel. Ent kui seadust järgitakse, on hämaras toimetada ja kõverteid kasutada märksa keerukam. Avalikkuse silmis on ühes suuremaks tagasilöögiks riigikogu komisjonide protokollidest sisuliste arutelude väljajätmine alates 2005. aastast.

Avaliku teabe seaduse täitmist kontrollib Eestis andmekaitse inspektsioon.  Mullu uuris see ametkond, kuidas 46 riigiasutuse kodulehed jagavad avalikku infot ning kui korras on nende dokumendiregistrid. Kuigi puudusi leiti, oli üldine hinnang hea.

Samas ei ole inspektsiooni hinnangul olukord sugugi rahuldav omavalitsustes, kelle suhtes kehtivad avaliku teabe nõuded samamoodi. Poolteist aasta tagasi tehtud seire tulemused olid masendavad, kuna teabe avalikustamisel ilmnes probleeme 95 protsendil omavalitsustest. Praeguseks on küll tehtud edusamme, aga siiski ei täida siiani paljud seaduse nõudeid ja pilt on omavalitsuste kaupa väga ebaühtlane.

Näiteks Põhjaranniku ajakirjanikud puutuvad igapäevases töös pidevalt kokku sellega, et Ida-Virumaa linnade ja valdade kodulehtedel puuduvad massiliselt avalikud dokumendid, mis peaksid sealt kättesaadavad olema.

Jätame kõrvale mõned väiksemad vallad, kellest osa kurdab, et teabe õigeaegne avalikustamine käib neile üle võimete. Tõsi, sellele väitele  vaatamata leitakse võimalusi ja eelarvest ka raha tasuta munitsipaallehtede väljaandmiseks, kus infot levitatakse valikuliselt läbi selle filtri, kuidas see kohalikele võimuesindajatele kasulik tundub.

Ent ka näiteks ühe Eesti suurema linna Kohtla-Järve dokumendiregistris  puuduvad rohkem kui pooled dokumendid, mille kohta ei ole ka märget, et need oleksid vaid ametialaseks kasutamiseks. Vahel on aga selle märkega salastatud dokumente põhjendamatult. Sageli tehakse linnavõimude otsused ja määrused avalikuks suure hilinemisega. Enamasti ei jõua kodulehele ka linnavalitsuses otsustamisele tulevad  eelnõud.

Kui oleme pärinud, miks volikogude istungid kestavad sageli vaid 15-20 minutit ja otsuseid tehakse aruteludeta, siis väidetakse vastu, et töö käib komisjonides. Samas ei sisalda ka komisjonide protokollid sageli sisulist jälge debatist linna jaoks olulistes küsimustes. Isegi aasta eelarvega seoses mitte. Paljude komisjonide töö ei jõua üldse avalikkuseni. Näiteks Kohtla-Järve revisjonikomisjoni viimane protokoll pärineb eelmise aasta juunikuust.

Selline praktika paneb küsima, kas komisjonides hautakse mingeid valgustkartvaid plaane, mida tuleb avalikkuse eest varjata, või lihtsalt ei toimugi seal mingit sisulist mõttevahetust.

Kui avaliku teabe seadust rakendatakse vaid osaliselt, siis kahaneb ka seaduse eeldatav positiivne mõju - kohalike avalike ülesannete täitmine ei ole mitte läbipaistev, vaid hägune. Selline keskkond on soodne pinnas ka korruptsiooni ja raiskamise levikuks ning kujutab ohtu demokraatiale.

Kui omal ajal  avaliku teabe seadus vastu võeti, siis oli see võib-olla ajast isegi ees. Tõdeti, et selle täielikuks toimimiseks tuleb ära oodata internetiajastu saabumine. Nüüd on see juba ammu käes. Omavalitsused on samuti kulutanud märkimisväärselt raha uute ja paremate infosüsteemide soetamisele. Aga sellele vaatamata jõuab avalik info avalikkuse ette mitmel pool ikkagi väga vaevaliselt.

Ligemale 13 aastat pärast avaliku teabe seaduse  vastuvõtmist ei tohiks olla ühtegi arvestatavat ettekäänet, miks seda täita ei saa.