Euromiljardite küsimus

Kui paljud meist mäletavad seda aega, kui Euroopa Liidu toetusmiljonid Eestisse tulema hakkasid? Praegu tundub, et see on nii kogu aeg olnud ja justkui loomulik asi.

Aga kümme aastat tagasi oli üks Ida-Virumaa aastasündmusi see, et Tallinna-Narva maanteel alustati kahel lõigul põhjalikku remonti. Korda kavatseti teha üle 65 kilomeetri siinsest sõidetuimast rahvusvahelisest trassist E20. Tookord käis sündmust avamas lausa ELi laienemisvolinik Günter Verheugen.

Möödus aasta ning 1. maist oli Eesti Euroopa Liidu liige. Ja euroraha hakkas üha rohkem meile voolama. Selle toel uuendati taristut, parandati joogivee kvaliteeti, renoveeriti soojustorustikke jne. Nagu seened pärast vihma sündisid sajad MTÜd, kes omandasid iga päevaga üha paremini projektikirjutamisoskust. See on olnud tänini väga kasulik elukutse - projektikirjutaja. Lõpuks hakkas Euroopa maksumaksja raha voolama ka erasektorisse. Eelkõige jooksid maksumaksja raha peale tormi sajad turismiteenuse osutajad. Ja näiteid, mida siin eurorahaga tehtud, on küllaga, alustades Kiviõli seiklusturismi keskusest, lõpetades sel nädalal avatud Valaste puhkekülaga.

Iseenesest on see ju positiivne, kui Euroopa raha meile tuleb. Aga miinuspool on see, et selline eraettevõtluse lutipudeliga harjutamise süsteem tapab konkurentsi ning tegelikult pärsib ka ettevõtluse arengut. Vägisi tuleb meelde nõukogude aeg, kus areng sõltus mingitest riiklikest fondidest ja limiitidest.

Ütleme veel, et euroraha on hea, kui teda suunata sinna, kus seda tõepoolest hädasti vaja - näiteks sotsiaalobjektid, teed ja muud taristuobjektid, millest saavad kasu võimalikult paljud inimesed. Aga anda maksumaksja raha ettevõtjale, et see siis hiljem samale maksumaksjale kaupa-teenust müüma ja endale kasumit teenima saaks hakata, on turumajanduse põhimõtteid silmas pidades üsna küsitav.