Tänupäev veteranidele

Ligemale kaks ja pool tuhat noort Eesti meest, kes on meie lähiajaloos osalenud NATO missioonidel  mitmetes riikides toimunud sõdades, ei ole ühiskonnas olnud väga nähtaval kohal.

Nad pole nõudnud endale mingeid täiendavaid õigusi ja hüvesid ega otsinud ka tähelepanu.  Samas on selge, et sõjas kogetu jätab jälje igale inimesele ja avaldab mõju ka nende lähedastele.  11 Eesti meest on kaotanud elu, ligemale paarsada saanud füüsiliselt vigastada, lahingutegevuse ja sellega kaasneva erakordse pinge mõju edasisele elule on keerukas mõõta.

Ühtelugu kerkib nii parlamendisaalis kui ka laiemas avalikkuses vaidlus selle üle, milleks üldse on Eestil olnud vaja sellistes kaugetes maades nagu Iraak või Afganistan oma poisse lahingusse eluga riskima saata. Levinud on ka hoiakud, et neile meestele ja nende probleemidele ei peagi eriti tähelepanu pöörama, sest erinevalt nõukogude ajast, mil ajateenijaid saadeti sundkorras lahingusse, on nüüd sõtta minek on olnud nende väljaõpetatud meeste endi vabatahtlik valik.

Ometigi on riigil tähtis anda missioonidel osalenutele selge signaal, et nende läbielatud katsumused on olnud kogu ühiskonna jaoks vajalikud. Kui soovime, et NATO riigid meile ohu korral appi tuleksid, siis ei saa Eesti ise hoida kõrvale selle organisatsiooni sõjalistest operatsioonidest, mis toimuvad meie riigipiiri taga.

Esimest korda tähistaval veteranipäeval ei peaks pidama õõnsaid ja kõrgelennulisi ilukõnesid. Küll aga väärivad need mehed lihtsat ja siirast tänu.