Aus pankrot oleks etem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Imesid ei tule kaugelt otsida: bussiettevõte on 2007. aastast olnud püsivalt kahjumis, kuid samast aastast uuendatakse firma bussiparki. Kuidas see võimalik on?
Tõtt-öelda teame me kõik, kuidas see võimalik on. Ja seda kutsutakse üle oma võimete elamiseks: kõik oleksid justkui siidis ja sametis, tegelikult aga võlgades.
Munitsipaalaktsiaselts Narva Bussiveod aga eksisteerib kõige kiuste. Isegi kui majandusnäitajad ja revidendid kinnitavad, et nii elada ei saa, annavad omanikud oma virelevale firmale veel ühe võimaluse. Tõepoolest, ega nad enda miljoneid pumpa enam-vähem oma enam-vähem ärisse.
Põhjarannik arvab, et aus pankrot, ettevõtte sulgemine on igatahes parem, kui püüd päästa firmat iga hinna eest, mis tuleb ikka ja jälle kinni maksta maksumaksjatel.
Paraku pole Narvas kedagi, kes võtaks vastu teistsuguse otsuse, kuna see nõuab peale poliitilise julguse ka professionaalsust. Tunnustatud spetsialiste bussivedude vallas tuleb nii linnavalitsusest kui ka firma enda juhatusest tikutulega taga otsida. Isegi nõukogus istuvad - ja küllap ka midagi soovitada oskavad - naistearst, koolidirektor ja hoopis muus valdkonnas tegutsev ärimees.
Ebaprofessionaalsus ruulib. Selles veendus Põhjarannik veel kord, kui eile jäi saamata vastus elementaarsele küsimusele: kui paljud linlased Narva Bussivedude teenust üldse kasutavad? Ju seda polegi uuritud. Ja nii saab meile selgeks, et raha mõistliku kasutamise teema pole siin teps mitte esiplaanil.