Kui kaua me seda talume?

Samal nädalavahetusel, kui Eestis olid tuhanded inimesed vabatahtlikult talgutel ametis metsaaluste ja parkide koristamisega, korraldasid ühed teised tundmatuks jäänud tegelased Jõhvi peatänaval haiglasevõitu rammukatsumise talgud, keerates kummuli hulganisti istepinke ja prügikaste.

Jõhvi promenaadi esimesed kaks juppi on oma lühikesele eale vaatamata juba kõvasti rappida saanud. Lillekastidest on välja kistud enamik püsitaimi. Mänguväljakul on lõhutud. Purustatud on mitmeid tänavavalgustusposte. Kuigi euroraha toel tehtud objektil tuleks vallal oma kuludega taastada endine olukord, on vallavõimud esialgu eelistanud osa valgusteid, mis olid kiriku vallikraavi ääres, aga ka mänguväljaku juures, sootuks ära korjata. Lisame siia juurde mullu suvel keskväljakul põlema pandud kuuse, mis täitis ka linna jõulupuu rolli.

Eeloleval sügisel peaks valmima promenaadi viimane etapp ja koos sellega lisandub vandaalidele uusi sihtmärke, nagu näiteks kõnnitee kohale paigaldatavad kerakujulised valgustid.

Arusaadav, et iga saja meetri peale pole mõistlik panna 24 tunniks  korravalvurit ja väga kulukas oleks ka kogu kesklinna katmine turvakaameratega.  Ent samal ajal ei tohiks leppida olukorraga, et lõhkujatel ja purustajatel tekiks täiesti karistamatuse tunne, sest vahelejäämise tõenäosus on imeväike.

Munitsipaalne menetlusteenistus on küll usin valestiparkijate kimbutaja, kuid vahel võiks nendel vormis meestel olla ette näidata ka mõni töövõit vandaalide, avalikus kohas urineerijate, lärmajate ja teiste avalikkuse häirijate tabamisel. See oleks tähtis ainuüksi profülaktika mõttes.