Kergliiklusteede puudus

Idavirulased on uuringute kohaselt ühed Eestimaa viletsama tervisega elanikud. Siin on kindlasti palju põhjusi, üheks teguriks ka tööstuse otsene kahjulik mõju nii töölistele kui piirkonna keskkonnale tervikuna. Kuid mitte ainult.

Kahtlemata on üheks põhjuseks ka inimeste enda eluviisid, vähene füüsiline aktiivsus.

Ei saa öelda, et sportimiseks pole võimalusi - suuremates keskustes on ehitatud-renoveeritud spordihalle ja staadione. Kuid tuleb endale aru anda, et regulaarsportlasteks pole kõik valmis hakkama ning ka spordisaalides higistamine ei sobi kõigile.

Meie arvates on aga üheks paremaks liikumapanevaks jõuks kergliiklusteede aktiivsem rajamine. Selles valdkonnas on Ida-Virumaa ülejäänud Eestist küll maha jäänud. Kui sõita ringi näiteks Lõuna-Eestis, siis torkab silma, et valgustatud kergliiklusteid on seal rajatud isegi kohtadesse, kus asustus on väga hõre. Aga meil? Suurim saavutus selles osas on olnud riigi rajatud Jõhvi ja Kohtla-Järve vaheline kergliiklustee, ka Narva alla ehitati mõne aasta eest üks jupp kergliiklejatele.

Aga miks ei ole siiani sellist teed näiteks Jõhvi ja Toila, Narva-Jõesuu ja Narva, Ahtme ja Pannjärve vahel? Millal saab ratta või rulluiskudega  ohutult Peipsi äärde või Valastele sõita?

Ehk võiks korraliku rattateede võrgustiku rajamine olla uue maavanema Andres Noormäe võimalus koostöös omavalitsustega võtta ette üks suur ja ühine kogu maakonnale vajalik projekt? Vaadates, kuidas kasvab meie tänavapildis aasta-aastalt ratturite, kepikõndijate, tervisejooksjate ning rulluisutajate arv, siis ei ole korralike kergliiklusteede puudumine ammugi enam tähtsusetu teema. Usume, et paljud inimesed vahetaksid oma igapäevaseks liikumiseks kalli ja keskkonnavaenuliku auto sportlikuma liiklusvahendi vastu, kui selleks loodaks tingimused.