Leebe või karm?

Niikaua kui Eesti Vabariik on olnud oma õigussüsteemiga iseseisev riik, on käinud ka vaidlused selle üle, kas karistused kuritegude eest on meil liiga leebed või liiga karmid.

Riigikogu esimees Ene Ergma kutsus eile parlamendi istungil üles arutlema selle üle, kuidas teha nii, et meie ühiskond ei oleks nii kriminaalne. Riigikohtu esimees Märt Rask on juhtinud tähelepanu sellele, et meil mõistetakse inimesi liiga kergekäeliselt kriminaalkorras süüdi, mille tõttu on meil kriminaalkorras süüdimõistetuid ühiskonnas liiga palju.

Rask on öelnud, et karistusõigust tuleb rakendada vaid neil juhtudel, kui kõik teised võimalused seadusekuulekuse tagamiseks on ammendunud.

Poliitikutel pole kerge aga avalikkusele selgeks teha, miks mõningate seaduserikkumiste puhul peaks pätti karistamise asemel näiteks hoopis hoiatama või menetluse üldse lõpetama. Eriti kannatanute vaatevinklist lähtudes võib see tunduda ebaõiglane.

Samas võib aru saada ka argumendist, et üks tahtmatu eksimus võib seada andeka, tööka ja muidu tubli inimese edasise elu löögi alla, kuna teda ootab kriminaalvastutus. Kuskil tuleb joon aga tõmmata.

Üldiselt on paljude tavakodanike seisukohast meie karistused kuritegude eest pigem leebed kui liiga karmid. Aga siin tulebki võimudel üldsusele selgitada, et neid, keda saab veel manitsuste ja muude meetoditega ühiskonnale säästa, ei ole mõistlik peita vanglasse, kus nad maksumaksja raha eest kasutult paadunud kriminaalide seltsis istuvad ja oma tõekspidamisi pättide filosoofial mõjutada lasevad.