Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Ida-Virumaal on erakonnad eelseisvatel valimistel üsna nadilt esindatud. Põhijõud on ikkagi koondunud valimisliitudesse (välja arvatud suuremates linnades, kus Keskerakond oma võimu aastateks taganud) ning üllatavalt palju on neidki juhtumeid, kus erakond on küll esindatud, kuid vaid mõne või hoopis ühe kandidaadiga.
On omavalitsusi, kus parteilased eelistavad liituda valimisliiduga, kuigi nende koduerakond on samuti oma nimekirjaga esindatud.
Veelgi drastilisemana mõjuvad aga need näited, kus ühte erakonda kuuluv kandidaat läheb valimistulle hoopis teise partei lipu all.
Mõned parteid on oma liikmete sellise "reeturliku" käitumise peale kurja häält teinud, teised jällegi sellega leppinud, kartes, et "libahunte" enda ridadest välja heites nõrgeneb erakonna positsioon kohtadel veelgi.
Ent miks on nii juhtunud, et tuntud ja lugupeetud inimesed ei taha valimiste ajal oma erakonna ridades võitlusse minna? Enamikul juhtudel on põhjuseks kaotusehirm. Sest kuigi mõned parteid räägivad, et valimisliidud on hämara vastutusvõimega seltskonnad võrreldes erakondadega, tähendab see siiski, et usaldus parteide vastu on madal, ja seda kinnitavad ka avaliku arvamuse uuringud. Siit jõuame tõdemuseni, et ka teistes poliitilistes kooslustes kandideerivad erakonnaliikmed ei usu oma erakonda. Nüüd aga tekib küsimus: milleks siis üldse parteis olla, kui see otsustavatel hetkedel nõnda lihtsalt hüljatakse?