Imeloom venelane

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Ma ei mäleta, et eestikeelses meedias oleks nii intensiivselt arutatud eestivenelaste ilmavaate ning arusaamade üle kui nüüd, pärast valimisi, mil selgus, et Tallinn on justkui Lasnamäe osa, sest pealinna võimuvõitluses otsustati kõik just Lasnamäe venelaste häältega.

Kui 100 aastat tagasi oli suureks vaatamisväärsuseks, kui etenduse ajal toodi lavale tantsiv karu või habemega naine, siis nüüd, pärast valimisi tõi TV3 saatejuht Mihkel Raud oma saatesse kaks elusat Lasnamäe noort venelast. Te vaadake vaid, nad on ju täitsa inimese moodi, oskavad naeratada ja isegi päris hästi räägivad riigikeelt! Aga valivad Savisaart! Kuidas see võimalik on, normaalne inimene ei vali ju kunagi Savisaart? See peab olema mingi anomaalia, patoloogia või muud sorti kõrvalekalle. Umbes sellist tagamõtet võis aimata nii saatejuhi kui vaatajate küsimustest.

20 aastat oleme vapralt tegelnud integratsiooniga - veendunult ja sihikindlalt.  Ent kahjuks pole suudetud märgata, et kogu selle toreda lõimumisprotsessi ajal on paralleelselt toimunud ka ühe rahvuse kollitamine teisega ja vastupidi.

Mäletan, kuidas ühes Ida-Virumaa suures omavalitsuses öeldi valijatele otse: kui te meid ei vali, kas siis tahate, et siia tuleksid tagasi inimesed, kes teiega vaid eesti keeles suhtlevad?

Teises omavalitsuses luges üks kandidaat rahvuspõhiselt üles kõik omavalitsuse töötajad ning leidis, et seal on kõik eestlased. Peale koristaja. Ei midagi muud, ta tõi lihtsalt esile fakti ja viskas selle oma valijaskonna ette.

Tean oma kogemusest, et Eestis olid rahvussuhted väga teravad 1980ndatel, siis oli tavaline, et eestlased ja venelased kutsusid teise kogukonna esindajaid solvavate väljenditega. Sõnu "tšuhna", "kurad" või "kurabes" eestlase kohta tänapäeval palju enam ei kasutata. Nagu ka venelaste kohta "vant", "iivan" või "kuradi venelane".

Asi on läinud teistsuguseks, väljendid peenemaks. Kui ma loen venekeelsest väljaandest ühe poliitiku jutte, kus peaaegu igas teises tekstis räägitakse "parempoolsetest rahvusradikaalidest", siis mul ei teki konteksti arvestades hetkekski kahtlust, keda see poliitik nende all tegelikult mõtleb, ning kui eesti keelt kõnelev poliitik räägib "sovettidest" või "putinlastest", on selge, et silmas ei peeta eestlasi.

Aastaid tagasi raporteerisid mitmed poliitikud: Eestis on vene parteide aeg ümber, nüüd ei hakka parteiline tegevus olema enam rahvus-, vaid maailmavaatepõhine. Ent vastandamist jätkati. Ma ei hakka siin enam pikalt meenutama seda pronkssõduri teisaldamise lugu, mis tegelikult näitas ka kõige naiivsematele ehedal kombel, kuidas seda kasutasid oma huvides ära nii venelaste kui eestlaste "kaitsjad". Ent see kaasus oli ka poliitikutele selgeks märguandeks, kui kerge on rahvustunnetel mängides endale punkte võita. Pole vaja palju pingutada, löö vaid uppi üks sümbol, mis ühtedele on jumala, teistele saatana märk.

Võtame näiteks venekeelse hariduse teema, mille kallal ju Keskerakond nii Tallinnas kui Ida-Virumaal kõvasti trummi on tagunud. "Venekeelne haridus on ohus, me kaitseme seda!" Aga see ju tähendab, et ohus on venelaste lapsed, nende tulevik. Järelikult tuleb valida neid, kes neid lapsi kaitsevad. Barrikaadidele!

Sel nädalal arutati riigikogus seadusemuudatust, mis puudutas parteidele annetamist. Muudatusettepaneku kohaselt ei saa Eesti parteidele raha annetada need, kes pole Eesti või mõne muu Euroopa Liidu riigi kodanikud. Ehk siis teadlikult lülitati kümned ja kümned tuhanded halli passi omavad inimesed ühest ühiskonnaelu puudutavast õigusest kõrvale. Miks? Kas seaduse koostajaile ei tulnud need inimesed tõesti lihtsalt meelde?

Poliitikud ei julge loomulikult tänapäeval otse öelda ühe või teise rahvusgrupi kohta midagi solvavat või näotut. Ent valijate alateadvust hoitakse ikka rahvuslikus pinges. Kas siis halvustades näiteks õigeusu kiriku ehitamist Lasnamäele või eesti keele õppe süvendamist koolides. Et valija oleks kogu aeg valvel ja mures oma rahvuskultuurilise identiteedi pärast.

Ja siis tuuakse stuudiosse venelane, kellega on justkui kõik korras, kes räägib arukat ja soravat juttu ja ütleb, et valib Keskerakonda sellepärast, et ei tea, mida teised erakonnad endast kujutavad. Nojah, äkki ongi normaalne. Aga äkki on ikkagi kahtlane: läheb koju, paneb ukse lukku, joob viina, mängib balalaikat ja üürgab tšastuškasid laulda. Ei, sellist ei saa küll lauluväljakule kutsuda. Rikub veel peo ära.

P.S. Autoril pole midagi Mihkel Raua, balalaikade ega tšastuškade vastu.