Fosforiit riigi/rahva rahakotti täitma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti pälvis taas tähelepanu fosforiiditeema. Viru Keemia Grupp (VKG) tahab Lääne-Virumaal Rägaveres fosforiidiuuringuid teha.
Mitmedki end ilmselt ohustatuna tundvad tegelased on sel teemal samuti sõna võtnud. Enamasti eitavad need sõnavõtud kõike fosforiidiga seonduvat, pigem püütakse pea liiva alla peita, mitte sel teemal loovalt arutleda.
Kogu fosforiiditemaatika kerkis Eestis üles rohkem kui kaks aastat tagasi, mil VKG tahtis fosforiidiga seonduvat uurima hakata. Paljudel on aga värskelt meeles fosforiidisõda võõrvõimu vastu ja seetõttu on see teema praegu peaaegu tabuteemaks kuulutatud. Pigem üldse vait olla, mitte puudutada nn keelatud ala.
Ometi on aeg muutunud, ka kaevandamise tehnoloogiad on muutunud. Fosforiiti saab kaevandada maa-aluse kaevandamise tehnoloogiat kasutades. Praegu elame ju ikkagi oma riigis, kus juba põhiseadus ütleb, et maavarad on rahva omand. Pangem siis oma maavarad teenima Eesti rahvast, kes praegu just üleüldises külluses ei ela.
Kevadel valmis nõustamisfirmalt Ernst Young tellitud fosforiidikaevandamise ja sellest väetise tootmise majandusliku mõju analüüs. Selles on sees ka arvud ja variandid fosforiidikaevandamiseks ja -töötlemiseks. Uuringud näitavad, et riik saab neist juurde nii maksutulu kui ka töökohti ligi 3000-le inimesele. Tegemist oleks maailma mastaabis alla keskmise kaevandusega, mis toodaks neli miljonit tonni maaki aastas. Arvud on tegelikult ilusad ja ahvatlevad.
Vastamaks küsimusele, kas kaevandama hakata või mitte, on vaja uurida. Teatakse enam-vähem, et fosforiiti leidub. Aga lähemalt ei teata midagi. Uurida on vaja. Selleks oleks vaja rajada üksnes kolm kuni viis puurauku, mis on mõeldud kaevanduslae küsimuste lahendamiseks. Eestis tehakse selliseid puurauke poolteist tuhat aastas. Keskkonnaministeerium on aga VKG-l puuraukude tegemise keelanud.
Tegelikult peaks aga maapõue uurima, et teada, mida ja kui palju seal on. Kui vaja, saaks sealt ka oma rahva hüvanguks üht-teist võtta. Sest omaenda rahakoti sisu võiks ju teada. Iseasi, kas seda kohe kasutataks.
Hoopis halenaljakas oli aga hiljuti Postimehest lugeda Rägavere vallavanema Virgo Koppeli arvamust, kus ta ütleb, et ei saa vallavanemana terve valla eest vastata. Aga kui ollakse juba vallavanem, siis tuleb ju oma arvamus välja öelda ja oma veendumusi ka vallarahvale tutvustada.
Näiteks majanduslikult on allmaakaevanduse avamine Rägaverele praegu kasulik - sellega saab lahendada haridusprobleeme, tööhõivet ja mida veel. Kui fosforiidisõja ajal olin ise Lääne-Virumaa täitevkomitee esimees ja maavanem, ütlesin välja arvamusi, mis ei läinud kokku tollase valitsuse seisukohtadega. Samuti ei kirjutanud ma alla dokumentidele, mida mult nõuti. Selleks ju omavalitsus ongi, et kaitsta oma rahvast ja võtta vastu otsuseid, mis on vallale ja vallarahvale kasulikud.
Selleks, et nii fosforiidi kui ka teiste maavaradega asjad selgeks saada, on vaja uuringuid. Praegu julgen öelda, et need kolm kuni viis puurauku tuleb teha, siis on kasvõi, millest rääkida, mille üle arutleda. Igal asjal on plusse ja miinuseid, neid kõrvutades ja arutledes leitakse ka parim lahendus.
Mitte midagi teha on alati riskivabam - ei pea vastutama, tööd tegema ega muretsema. Aga siis ei maksa ka nuriseda näiteks tühja rahakoti üle.