Mesi valijate meeltele

Poliitilise katuseraha jagamine ei ole üldjuhul tegevus, mille üle oleks põhjust erilist uhkust tunda. Sellel on juures maik, et riigikogu liikmed koguvad maksumaksja raha jaotamisega endale poliitilist kapitali järgmisteks valimisteks.

Samas toidab sellist praktikat ka valijate endi ootus. Nad tahavad teada, mida konkreetset nende saadik kodukandi heaks on ära teinud. Vastusega, et riigikogus tegeldakse üleriigiliste küsimustega ja osalesin eelmisel nädalal näiteks  Eesti Vabariigi valitsuse ja Bahreini Kuningriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse menetlemisel, valijate armastust ilmselt ei pälvi.

Nii ongi just katuseraha jaotamisest kujunenud võimalus kohtumistel valijatega rind kummi lüüa ja teada anda, et ajasin 10 000 või 20 000 eurot välja, millega sai tehtud kohalik laste mänguväljak või remonditud ammu parandamist oodanud rahvamaja katus. See on paljude valijate silmis arusaadav saadiku töötulemus ja õigustus parlamendis olemisele, mis saab enamasti vääriliselt tasutud, kui saabub järgmine kord valimissedel urni lasta.

Seda võimalust ei saa ilmselt riigikogult ära võtta. Tagajärjeks võib olla, et side valijatega muutub veelgi nõrgemaks. Tähtis on, et katuserahapada liiga suureks ei paisuks ning selle jaotamisel ei unustataks mõnda piirkonda sootuks ära.  Viis-kuus miljonit eurot, mis seal praegu sees on, moodustab riigi kõigi kulude juures küllaltki tühise osa.