/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)
/nginx/o/2014/02/01/11993391t1h9f84.jpg)
Võitlus iga uue kodaniku vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/02/01/11993391t1h9f84.jpg)
7. veebruaril avatakse Sotšis taliolümpiamängud. Tõenäoliselt oleks Eestile kõige kõrgema koha neil mängudel toonud iluuisutajate paar Natalja Zabijako - Aleksandr Zabojev, kes olümpia valikvõistlustel septembris tulid üheksandaks ning Euroopa meistrivõistlustel jaanuaris kümnendaks. Paraku saavad olümpiamängudel riike esindada vaid nende riikide kodakondsust omavad isikud. Eesti uisuliit pöördus valitsuse poole palvega anda Aleksandr Zabojevile eriteenete eest Eesti kodakondsus. Praegu Venemaa kodakondsust omav noormees teatas, et ta on valmis sellest loobuma ja oma tuleviku siduma Eestiga, kuid kultuuriminister (Rein Lang) keeldus talle kodakondsust taotlemast.
Sellega jäeti Sotši olümpiamängudest eemale ka Eesti kodakondsust omav Natalja Zabijako. Valitsuse selline hirm üheainsa uue Eesti kodaniku ees, kes meile au ja kuulsust tooks, jääb mulle arusaamatuks. Omal ajal, kui olin kultuuriminister (1995-1999), sai üsna sageli aidatud meie rahvuskoondisi nii hokis kui males ning koondise hulka pääsemist luges valitsus küllaldaseks teeneks Eesti kodakondsuse saamiseks. Nii talitab enamik maailma riike. Pole kuulnud, et keegi neist noortest oleks hiljem oma kodumaad häbistanud.
Meie kodakondsuspoliitika täielikku tupikut näitas aga veelgi ilmekamalt 28. jaanuaril parlamendis arutusel olnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ettepanek muuta kodakondsusseadust sel moel, et Eesti kodakondust ei võeta inimeselt ära juhul, kui ta tõestab, et mõne muu riigi kodakondsusest loobumine on võimatu, ohtlik või ebamõistlikult keeruline. Selle ettepaneku vastuvõtmisega oleks lahendatud 13aastase Kohtla-Järve koolitüdruku Kristina Brujeva mure, kes kodakondsuseta vanemate lapsena sai vanemate soovil Eesti kodakondsuse 2001. aastal naturalisatsiooni teel.
Neiu, kelle mõlemad vanemad on samuti Eestis sündinud, räägib vabalt eesti keelt ning on 2013. aastal saanud koguni kiituskirja edukuse ja saavutuste eest koolis ning Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul. Paraku võttis tema isa 2009. aastal Vene kodakondsuse, mida ta taotles Vene konsuli soovitusel ka oma tütrele. Toona arvasid vanemad, et kuna Kristina on sündinud Eestis, siis on ta sünnijärgne Eesti kodanik ja temalt kodakondsust ära võtta ei saa. Kui ema käis hiljuti tütre Eesti passi pikendamas, esitas ta pahaaimamatult ametnikule ka tütre Vene passi ning kuulis siis, et tema lapselt võetakse Eesti kodakondsus, kui ta Vene kodakondsusest ei loobu. Edasi selgus, et laps saab seda teha vaid juhul, kui üks tema vanematest on Eesti kodanik. Vähese eesti keele oskuse tõttu ei saa aga Irina Brujeva Eesti kodakondsust taotleda.
Loomulikult pole Kristina ainus sellisesse olukorda sattunud laps. Valitsus aga keeldus toetamast sotsiaaldemokraatide humaanset seaduseparandust, leides, et nii muudetakse oluliselt senise kodakondsuspoliitika põhimõtet, mis keelab Eesti kodanikul olla samal ajal mõne teise riigi kodanik.
Valitsus vaatas oma vastuses mööda faktist, et Eestis (ja ka välismaal) on tuhandeid Eesti kodanikke, kellel on topeltkodakondsus, sest põhiseadus ei luba Eesti kodakondsust võtta sünnijärgsetelt kodanikelt. Kristina pöördus omas murega isegi president Ilvese poole, kes samuti kutsus üles lapselt Eesti kodakondsust mitte ära võtma. Ei aidanud ka see.
Koalitsioon hääletas parlamendis nagu alati mehhaaniliselt valitsuse seisukoha poolt. Osal saadikuist oli aga siiski häbi ja nii jäi hääletuse tulemuseks 38:37. Ida-Virumaalt valitud saadikuist toetasid valitsust Rein Aidma (Reformierakond) ja Erki Nool ning Kaja Kreismann (IRL). Keskerakonnast hiljuti Reformierakonda üle läinud Dmitri Boroditš, kes ehitab praegu üles Reformierakonna Ida-Virumaa organisatsiooni ja kavatseb järgmistel valimistel arvatavasti siin kandideerida, ei viibinud lihtsalt saalis, kuigi tema hääl oleks seekord olnud otsustav. Sellist nürimeelset ebahumaansust on raske kommenteerida. Jevgeni Ossinovski ütles parlamendi kõnetoolist valitsuskoalitsiooni saadikuile, et tal on piinlik olla nende kolleeg.
Riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants ja isegi peaminister Ansip soovitavad nüüd politsei- ja piirivalveametil venitada tütarlapselt kodakondsuse võtmise toiminguga viis aastat, kuni ta saab täiskasvanuks. Seega soovitatakse riigiorganil minna otsesele seaduserikkumisele, selle asemel et muuta totrat seadusesätet. Kodakondsusseadus on nii püha, et keeldutakse uuendamast isegi 1995. aastal kirja pandud punkti, mis lubab 1930. aastal ja varem sündinud inimestelt mitte nõuda kirjalikku keeleeksamit. See oli algselt mõeldud vanemate kui 65aastaste inimeste kohta ja puudutab praegu siis 84aastasi või vanemaid.
Selline kodakondsuspoliitika on viinud uskumatu tagajärjeni: praegu on Eestis arvestuslikult juba üle 100 000 Vene kodaniku, mis on palju rohkem kui oli 20 aastat tagasi. Kui juba näha kuskil potentsiaalset ohtu Eesti julgeolekule, siis just siin ja mitte ühele tublile iluuisutajale Eesti kodakondsuse andmises. Seda ohtu ei vähenda kuidagi see, et riigieelarvest jagatakse aastas Eesti kaitsevõimele 380 miljonit eurot.
Mulle tundub, et asi on alateadlikus (?) hirmus, mida valitsuskoalitsioon tunneb iga uue mitte-eestlasest kodaniku ees, kelles nähakse potentsiaalset sotsiaaldemokraatide või Keskerakonna valijat. Teisiti on mõistusevastaseid otsuseid raske seletada.