:format(webp)/nginx/o/2017/11/06/7288065t1h97ca.jpg)
/nginx/o/2014/03/19/11993547t1h85ce.jpg)
Fosforiiti ei tule võtta kui tonti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/19/11993547t1h85ce.jpg)
Viimasel ajal on teravalt esile kerkinud fosforiidiuuringutega seonduv.
Kuigi osa ettevõtteid ja poliitikuid õigustab uuringute tegemist, peavad paljud seda vastuvõetamatuks. Seda põhjendatakse nii sügavate veendumuste kui kartusega, et kui kaevandamiseks peaks minema, siis eiratakse keskkonnanõudmisi. Osa püüab teemaga tegelemise lükata hoopis kaugesse tulevikku.
Võib-olla oleme aga hoopis hiljaks jäänud?
Töötus on meil suur, haritust ei väärtustata, koolides napib ressursse, spordis ei jagu tipptulemusteks vahendeid, erivajadustega inimestele ei suudeta piisavalt teenuseid osutada, inimesed suunduvad välismaale jne. Kõigi nende probleemide ühine nimetaja on rahapuudus.
Samas on teada, et maailmas on hulganisti riike, mis on targalt tegutsedes kasutanud oma maavarasid jõukuse allikana. Näiteks Rootsi, kus on kaevandatud nii rauda, vaske, tsinki, hõbedat kui ka muud. Kaevemahte soovitakse tulevikus veelgi suurendada.
Praegu lähevad paljud Eesti noored paremat elu otsima Austraaliasse, mis võlgneb samuti palju oma jõukusest maavaradele, nagu ka Kanada, Tšiili, Lõuna-Aafrika Vabariik ja USA. Huvitav, et neis riikides ei lükata maavarade kasutust ebamäärasesse tulevikku. Nende poliitika on tagada jätkusuutlik maavarade kasutus oma rahvastiku hüvanguks. On need riigid rumalad? Kas need riigid ei oska heaperemehelikult kaevandada vastuvõetava keskkonnamõjuga?
Ka Soome raua, vase, koobalti, kulla ja fosforitoorme apatiidi kaevandamine ning töötlemine on andnud riigi majandusse märkimisväärse panuse. Soomes on Kittiläs üks Euroopa suuremaid kullakaevandusi.
Fosforiidi tooret apatiiti kaevandatakse 10 miljonit tonni Siilinjärvis alates 1960. aastatest 170 meetri sügavusest avakarjäärist, kus edasine maa-alune kaevandamine jätkub juba targalt uute tehnoloogiatega.
Kittilä regioonis on umbes 6000 elanikku, aga see arv kasvab kiires tempos - ainuüksi viimaste aastatega on elanikkond suurenenud 20%. Piirkond annab märkimisväärse rahalise toetuse riigile, samuti leiab tööd kaevanduses iga teine piirkonna inimene, neist 15% naisi.
Kui lisada üha suurenev muuseumide, suusakeskuste, koolide, hotellide võrgustik, siis töötuks jäävad vähesed. Piirkonda külastab üle miljoni turisti aastas, kes omakorda jätavad piirkonda märkimisväärse raha, on ju neil lennuühendus Helsingiga, mis asub tunni aja tee kaugusel.
Kaevandamisel kasutatakse täielikku isepuhastuvat siseveeringi, on välja arendatud pidev kontroll vee puhtuse üle, järvedes ja jõgedes korraldatakse kalapopulatsiooni seiret koos uusasustamisega ning mis kõige tähtsam - toimub pidev dialoog kohalike inimestega ja nende igapäevaste murede lahendamine.
Miks me läheme mujale, kus samuti maavarasid kaevandatakse? Seepärast, et seal on kaevandamisega seotud küsimused läbi vaieldud ja lahendatud. Asi on kokkulepetes ja läbirääkimistes. Meie ei ole oma võimalusi pidanud vajalikuks kasutada.
Kas pole nii, et kui lähikümnenditel rahvastik veelgi väheneb ja vananeb, maa tühjeneb, pensioni- ja ravikulud nõuavad aga riigikassast üha rohkem raha, langeb ka meie kaitsevõime? Hiljuti avaldati statistikaameti prognoos, et enamikus maakondades väheneb rahvastik 2040. aastaks 20-25%.
Kutsun targalt mõtlema. Sellises olukorras ei saa asju ainult piirkonnatasandilt vaadata ja fosforiidiuuringutes tonti näha. On vaja vaid rohkem usaldust ja vastastikust vastutustunnet ning süsteemset ja teaduslikku lähenemist.