Elu ise sunnib

Tänases lehes kirjeldatud suured muudatused Aseri vallas, mis ootavad nii kultuuri- kui hariduse valdkonda, ei ole tänapäeva Eestis tegelikult midagi enneolematut. Koomale tõmbamisi ning ühendamisi oleme jälginud viimase kümmekonna aasta jooksul.

See kõik on käinud üldise nurina saatel, et maal muutub teenuste kättesaadavus üha viletsamaks ning kõik koondub suurtesse keskustesse. Oleme kuulnud hurjutamisi, kuidas kaovad postkontorid ja pangaautomaadid, suletakse kaupluseid ja raamatukogusid. Aga samal ajal kuuleme ka hirmsat hädakisa, kui jutt läheb valdade-linnade ühendamisele, argumendiga, et siis ääremaastuvad väiksemad kohad hoopiski.

Aga tegelikult on ka see, et omavalitsused ühendavad lasteasutusi ja raamatukogusid, ju tegelikult samamoodi haldusreform, mis tingitud sellest, et maksumaksjate vähenedes ei suudeta enam endises mahus asutusi ülal pidada. Ja tegelikult saavad paljud vallad ise aru, et ükskord jõuab aeg ka valdade kätte. Lihtsalt selle saabumist on järjest edasi lükatud, sest need otsused pole meeldivad. Kaotaks ju mitmed vallavalitsuses töötavad inimesed oma koha ning ka elanikele on tarvis asju veenvalt selgitada.

Valitsus on Reformierakonna vastuseisu tõttu end reformi läbiviimisest distantseerinud (kui mitte arvestada IRLi arvamust, mis sõnadest ja plaanidest siiski kaugemale ei jõudnudki). Ent see paistab silmakirjalik, sest aastate jooksul on ta ise igasuguste riigiasutuste liitmise ja kaotamisega küll reformide vajalikkust näinud.