IRL seisis valitsuses reformide eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taavi Rõivas sai esmaspäeval riigikogult volituse moodustada 11 kuuks ajutine valitsus. IRLi jaoks tähendab see opositsiooni minekut kuni järgmise aasta märtsini.
Selle üle, miks oli juhtival valitsusparteil vaja esile kutsuda valitsuskriis ja koalitsioonipartnerit vahetada, ma käesolevas artiklis ei arutle. Küll tahaksin heita pilgu tagasi ja vaadata, mida nende kolme aasta jooksul ära tegime. Aga peatun ka sellel, mis tegemata jäi ja pärast järgmisi valimisi järge ootab.
Enne 2011. aasta riigikogu valimisi sõlmis IRL lepingu valija ja IRLi vahel, millest me koalitsioonis tööd tehes lähtusime. Kolme aasta jooksul ajasime valitsuses Eesti asja, et Eesti püsiks õigel kursil ja vajalikud reformid saaksid tehtud. Seisime nende väärtuste ja reformide eest, mille jaoks valijalt kolm aastat tagasi mandaadi saime.
Alustaksin haridusvaldkonnast, kus viidi nendel aastatel läbi mitmed olulised reformid. Nendest vahest kõige tähelepanuväärsem on tasuta kõrgharidus koos vajaduspõhiste õppetoetustega, mille rakendumisel möödunud sügisel muutus kõrgkoolis täiskoormusel õppimine õppemaksuvabaks.
See tähendab, et esimest korda Eesti riigi ajaloos on kogu haridustee algkoolist kõrgkoolini tasuta. Tänu reformile kasvas oluliselt kõrghariduse kättesaadavus: võimaluse tasuta õpinguid alustada sai sügisel 4700 noort rohkem kui eelmisel aastal. Sellega kadus vähem jõukatest peredest pärit lastel majanduslik barjäär ülikooli astumisel. Kõnekas on fakt, et reformi tulemusena suurenes kõrghariduse rahastamine üle 25%.
Üldhariduses oli peamiseks teemaks uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmine ning õpetajate palgatõusu küsimus. Jaak Aaviksoo lubas mõned aastad tagasi, et õpetajad peaksid 2015. aastaks teenima paarkümmend protsenti üle riigi keskmise palga, ja tuleb tõdeda, et selle poole viimastel aastatel jõudsalt liiguti.
Kahe aastaga on õpetajate miinimumpalk kasvanud üle 30 protsendi, ulatudes sellest aastast 800 euroni. Riigi eraldatud rahast peaks piisama, et õpetajate keskmine palk ületab aasta lõpus 1000 euro piiri.
Oluline on tähele panna, et valmimisjärgus on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rahastamist käsitlev osa, mis tagaks üldhariduse läbipaistvama riigipoolse toetuse ja on eelduseks õpetajate jätkuvaks palgatõusuks. Loodan, et uuel koalitsioonil on tahet sellega edasi minna ja enne suve vajalikud muudatused vastu võtta.
Teine oluline teema on Eesti julgeolek. Arvestades praegusi sündmusi Ukrainas on väga kõnekas asjaolu, et Eesti suutis tõsta enda kaitsekulude osakaalu kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Sellega oleme andnud oma NATO liitlastele tugeva sõnumi tahtest panustada enda kaitsesse. Tegemist on märgilise saavutusega, kuna peale Eesti panustab praegu NATO nõutavat kahte protsenti riigikaitsesse veel vaid kolm organisatsiooni liikmesriiki: Kreeka, USA ja Suurbritannia.
Siseturvalisuse valdkonnas on viimastel aastatel saavutatud samuti mitmeid eesmärke, millest ehk kõige tähelepanuväärsem on õnnetussurmade oluline vähenemine. 2013. aastal oli õnnetussurmade (liiklus-, tule- ja veesurmad) arv väikseim pärast Eesti taasiseseisvumist ja see trend on jätkuv − 2011. aastaga võrreldes on säästetud 172 inimelu. Selle saavutamiseks on oluliselt tugevdatud liiklus- ja tuleohutusjärelevalvet ning samuti panustatud ennetustöösse. Väärtustamaks siseturvalisuses töötavate inimeste panust, tõusid nii sellel kui eelmisel aastal politseiametnike ning päästeteenistujate palgad.
Perepoliitika vallas lubas IRL lepingus valijaga kehtestada vanemapensioni, mis on pensionilisa iga üleskasvatatud lapse eest. Selle eesmärk oli lõpetada olukord, kus väikelapsega kodus olnud inimestel oli pensionieas lasteta inimestega võrreldes madalam pension.
Üks osa vanemapensionist jõustus eelmise aasta alguses ja teine osa pidi jõustuma järgmisest aastast. Paraku on värske peaminister Rõivas öelnud välja, et vanemapensioni teise osa rakendumine lükkub kolm aastat edasi. Lisaks inimeste õigustatud ootuste altvedamisele tähendab see lapsevanemale, et iga lapse eest jääb tal aastas ligi 60 eurot lisapensioni saamata. Samuti jääb kripeldama, et pingelisel eelarvearutelul loobuti laste ringiraha kehtestamisest, mis oli eelmises koalitsioonilepingus sees.
Regionaalpoliitiliselt oli ja on suurim väljakutse haldusreform. 2012. aasta sügisel käivitasime omavalitsusreformi, mis näeb ette omavalitsuste ühinemist piirkonnas välja kujunenud tõmbekeskustega hiljemalt 2017. aasta kohalikeks valimisteks. Reformi tulemusel jääks Eestisse kuni 63 omavalitsust, millest igaühes elab vähemalt 5000 inimest.
Kõnekas on ka fakt, et ette valmistatud omavalitsusreformi toetab ligi pool elanikkonnast ning toetajaid on kaks korda rohkem kui reformi vastaseid. Kahjuks tundub, et Rõivase ajutine valitsus on haldusreformi päevakorrast täiesti maha võtnud ja justkui selle kinnitamiseks regionaalministri ametikoha hoopiski kaotanud.