Rabistamise viljad

Lasteaedade ühendamisega ei teinud Jõhvi midagi sellist, mida mujal tehtud poleks. Küll võib rohkem kui aasta hiljem tõdeda, et volikogu tegi omal ajal otsuse liigselt kiirustades, nii et õpetajad ja lastevanemad tundsid end kõrvalejäetuna. Ja see annab pingetena tunda praeguseni.

Näiteks Keila, kus kolme lasteaia ühendamise kava oli jõudnud juba volikogu menetlusse, pani reformile viimasel hetkel piduri − lasteaedade hoolekogud ütlesid otse välja, et soovivad väga suure mõjuga otsuste tegemisel rohkem kaasa rääkida.

Jõhvis võib tagantjärele öelda, et kolme lasteaia ühendamisest valla rahakotil kergem ei hakanud, ent vähemalt sai veidigi tõsta töötajate palku, ilma et selleks oleks pidanud tõstma osalustasu.

Jõhvi Lasteaedade direktor keskendub ühendamise plusside ja miinuste analüüsis enesestmõistetavalt plusspoolele. Nii võib tema maalitud pildist jääda mulje, et käärimine kollektiivis ning lastevanemate ja juhtkonna vahelistes suhetes, millest ka Põhjarannik on korduvalt kirjutanud, on vaibunud.

Mitteametlikult tunnistasid mitmed Põhjaranniku allikad, et see pole kaugeltki nii. Sealjuures ei räägita enam sellest, et lasteaedade ühendamine kui selline oli viga. Suurimaks ämbriks peetakse, et direktoriks valiti inimene senise juhtkonna hulgast, mitte ei toodud juhti väljastpoolt. Ainuüksi sellesse otsusesse olid pinged sisse kodeeritud. Vigade paranduseks pole kunagi hilja.