Prügistamine ja avalikkuse salasilm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Nädalavahetusel internetiavarustes laineid löönud fotoseeria mehest, kes prügi loodusesse ladestab, on tõhusaim karistus reostajale ning hea hoiatus ka neile, kes sel kombel on harjunud tegutsema.
Aastaid tagasi alguse saanud talguliikumine "Teeme ära!" on sünnist saati olnud rahva seas populaarne, sest tõepoolest, enamik meie inimestest tahab ju elada puhtas looduses. Oleme ikka elanud teadmises, et meie keskkonnale langes suurim reostuskoormus nõukaajal, kui prügimajandus oli halvasti reguleeritud ning keskkonnaprobleemidega tegeldi vaid silmapetteks.
Ent see tunne on olnud petlik. Selle tõenduseks on asjaolu, et paljudesse kohtadesse, kus nii talgute kui muude koristusaktsioonide käigus on loodus jäätmetest puhastatud, on vähehaaval hakanud taas tekkima reostust.
Miks see nii on? Osalt seetõttu, et kõik inimesed pole tänapäevani lahti saanud nõukaaegsest mentaliteedist, kui arvati, et prügi metsa viimises pole midagi halba, seda enam, kui see hästi ära peita.
Kindlasti on prahistajate seas ka neid, kes arvavad, et jäätmete viimine prügilasse on hirmkallis. Raha kahtlemata seal küsitakse, kuigi mitte kõigi jäätmete eest. Aga need summad pole võrreldavad selle rahaga, mis kasseeritakse sisse siis, kui looduse reostamisega vahele jäädakse. Ja nagu näitab ülalmainitud juhtum, pole vahelejäämine ja selle avalikustamine sugugi võimatu ajal, mil peaaegu igal inimesel on käepärast fotoaparaat-telefon ning ligipääs internetile.