Spordiklubid punnseisus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Ilmsiks tulnud Mäetaguse spordiklubi rahaskandaal mõjub pealtnäha uskumatu loona.
Arusaamatu, kuidas said vallavolikogussegi valitud klubi juhid niivõrd külma kõhuga jätta teadliku valikuna riigimaksud maksmata. Küllap tahaksid kõik klubid teha rohkem üritusi ja maksta palka, kuid pole mõeldav teha seda tasumata riigimaksude arvelt.
18 000 eurot on suur summa iga spordiklubi jaoks, isegi siis, kui see tegutseb ühes Eesti jõukamas omavalitsuses ja vallavalitsus ise on klubi suurklient.
Teisest küljest viitab ka see juhtum sellele, kuivõrd paigast ära on kogu spordiklubide rahastamissüsteem. Paljud klubid on kulude optimeerimiseks maksnud aastaid nii sportlastele kui treeneritele maksuvabu stipendiume. Nüüd on maksuamet sellisele rehepaplusele piiri panemas. Riigi spordiametnikud räägivad küll klubide rahastamissüsteemi korrastamise vajadusest, aga reaalseid samme ja lisaraha selleks ei ole.
Tagajärjeks võib olla, et need vähesedki allesjäänud entusiastid, kes napi rahaga sporti väiksemates kohtades elus hoiavad, vahetavad elukutset. Euroraha eest on paljudes kohtades valmis saanud uhked spordirajatised. Ent nende hooldamiseks ja treenerite palkamiseks, kes seal noortega tegeleksid, raha enam ei jätku. Sundseisus hakataksegi ellujäämiseks igasuguseid skeeme nipitama. Teine valik oleks mitte midagi teha.