Mida avalikkus ootab?

Kohe-kohe on saabumas aeg, mil avalikkuse suure tähelepanu all olnud niinimetatud Solovjovi-Ossipenko kriminaalasi tähistab 5. juubeliaastat. Kas võisid kaitsepolitsei uurijad ja prokuratuur tookord arvata, et aastal 2014 kogunetakse selles asjas alles esimestele istungitele ning lõppu pole näha?

Ilmselt mitte, sest korruptsiooniasjad ongi keerulised ja mahukad. Rääkimata sellest asjast, kus näiteks kapo uuris läbi rohkem kui 20 arvutit, uuris kümnete kilode viisi dokumente ja ainuüksi prokuratuuri tunnistajaid on üle 20 ning viimastest oli tubli osa algselt hoopis kahtlustatavad.

Ja pole kahtlust, et see protsess on paljude inimeste silmis väga oluline ning räägib riigi võimekusest tuua päevavalgele ja karistada tegude eest, millest ju aastaid tagasi Kohtla-Järve puhul ajakirjanduseski avalikult räägiti ning mille kohta on kaitsepolitseil väidetavalt piisavalt tõendeid. Vähemalt neli ja pool aastat tagasi, kui toimusid läbiotsimised ja kinnipidamised, väitis prokuratuur, et tõendite vettpidavuses pole kahtlust.

Kui öeldakse, et avalikkus ootab õiglast otsust, siis ei tähenda ju see, et tulema peab süüdimõistev lahend − põhiseaduse järgi ei tohigi kedagi kurjategijana käsitada enne tema süüdimõistmise jõustumist. Aga tuleb tõdeda, et kui selgub, et kellegi süü pole tõendatud, kerkib küsimus uurimise kvaliteedist, sest aega ja raha on sellele juhtumile küll väga kõvasti kulunud. Samal ajal kui süüaluseid on grillinud negatiivne tähelepanu.