Trahv teadmatuse eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Põhjarannik kirjutab täna juba 2010. aastast pärit kohtulahendist, mis ütleb, et pelk infotahvel ei ole veel alus parkimislepingu sõlmimiseks. Eraparklates, kus on aluseks võlaõigusseadus, on aga seesama vaikimisi sündinud kokkulepe aluseks nii parkimistasu kui ka parkimistrahvi ehk siis leppetrahvi maksmisel.
Kui sellele lisada juurde veel tõsiasi, et tegelikult ei saa eraparklate omanikud ligi infole, kes on auto omanikud, muutub nende inimeste ring, kes võiksid karistada saada, väga väikeseks. Riigikohtu lahend selle kohta, et märgi ülevalolemine pole lepingu sõlmimiseks piisav, muudab karistamisvõimaluse sootuks olematuks, ehkki parkimise korraldajad väidavad vastupidist. Nii jääb üle tõdeda, et võitjad on olnud parkijad, kes seadusandlusega hästi kursis, ja need, kes on parkimistasu või leppetrahve maksnud, on teinud seda teadmatusest.
Tasuline parkimine Jõhvis on pikka aega olnud sassis nagu puder ja kapsad. Kus ja kui kaua saab tasuta parkida, on selline matemaatika, mis võtab isegi kohalikel silme ees kirjuks. Võõrastest rääkimata. Kus on parkimisautomaadid, kust saab parkimispileteid või mis on mobiilse parkimise tsooni nimi, saab selgeks pika otsimise peale. Seetõttu tekib küsimus, kas tasulise parkimise kehtestamine Jõhvis üldse täidab oma eesmärki.