:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2014/06/18/11994074t1ha29e.jpg)
Spordi vähekasutatud võimalused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/06/18/11994074t1ha29e.jpg)
Sageli levib seisukoht, et integratsioon on Eestis läbi kukkunud ega vii kuhugi.
Ekslik oleks aga arvata, et integratsioonivaevad oleksid vaid Eesti probleem ja puudutaksid ainult praegust aega.
Riigikogu asespiiker Laine Randjärv leidis maikuus Postimehes ilmunud arvamusloos, et oleme Eestis jõudmas integratsiooni puhul sama tõdemuseni, kuhu Saksamaa liidukantsler Angela Merkel jõudis 2010. aasta sügisel oma riigis: tööd on tehtud, vaeva nähtud, raha kulutatud, aga tulemus on olematu.
Multi-kulti ist kaputt! Kui multikultuurse ühiskonna ehitamine pole rohkem kui 60 aastat kestnud pingutustele vaatamata erilisi vilju toonud jõukates demokraatlikes riikides, siis millise ime läbi peaks see õnnestuma pisut üle paarikümne aastaga märksa napimate võimalustega Eestis? Eriti arvestades, et sellele eelnes pool sajandit, kus nõukogude võim kultiveeris rahvaste sõprust praeguste väärtushinnangutega võrreldes sootuks teistsugustest vaatenurkadest ja mallidest lähtudes.
Ajas veelgi kaugemale minnes ilmneb, et ka 1930. aastate Eesti Vabariigis andis see teema kõneainet. Vaatamata sellele, et selliseid sõnu nagu "integratsioon" ja "lõimumine" käibes polnud.
1932. aasta Jõhvi piirkonna ajaleht Alutaguse Elu imestas, et 14 iseseisvusaasta jooksul pole paljud meie muulased riigikeelt ära õppinud. "See on tõesti kentsakas − inimesed elawad, ajawad äri ja teeniwad muul moel leiba juba aastakümneid, nii-öelda põliselt selle rahva seas, kelle keelt nad ei mõista ega tahagi mõista. Ja Narwa juudid, mis need teewad? Need saadawad oma lapsi wene keskkooli, mingil tingimusel aga mitte eesti keskkooli. Säh sulle siis kultuurautonoomiad ja muu sigri-migri," kirjeldas Alutaguse Elu tolle aja lõimumisprobleeme.
82 aastat hiljem Euroopa Parlamendi valimistel hiilgava tulemuse teinud Yana Toomi sügava veendumise kohaselt tegelevad Eestis integratsiooniga vaid kaitsevägi, sport ja Keskerakond. Viimase puhul saab kindlasti ohtralt ja tuliselt vaielda, kas selle partei poliitika pigem liidab või lõhestab Eesti ühiskonda. Ent kaitseväe ja spordi kaaluka rolli puhul on Yana Toomil kahtlemata õigus.
Eelkõige jalgpalliliidu õnnestunud eeskuju annab kinnitust, et spordile on mõttekas panustada veelgi rohkem. Riik täidaks korraga mitu eesmärki. Sportliku elustiili laiem levik mõjuks hästi inimeste tervisele ja vähendaks pinget haigekassa eelarves. Kui rohkem noori vaimustub spordist ja riik leiab võimalusi maksta äraelamiseks piisavat palka ka treeneritele, on väiksem oht, et tegevusetus viib osa teismelisi halvale teele.
Spordivõistlused on need, mis annavad Narva poistele ja tüdrukutele põhjuse ja võimaluse sõita Saaremaale või Võrumaale, kokku saada, harjutada eesti keelt ja suhelda oma eakaaslastega mujalt Eestist.
Rahvaspordi suurüritused ajendavad aga ka täiskasvanuid rohkem Eestis ringi liikuma. Nagu näitas sel pühapäeval toimunud juba neljas Narva energiajooks, annavad need põhjuse omakorda mujal Eestis elavatele inimestele tulla vaatama, kuidas näeb välja Ida-Virumaa, kuhu paljud pole siiani sattunud, ja mis inimesed selles Eesti kandis elavad.
Tänavuse aasta kuulutamine kultuuriministeeriumi poolt liikumisaastaks teenib sportlike eluviiside propageerimist. Ent kampaania tegemise kõrval oleks poliitikutel aeg maksta ära ka aastatevanused võlad.
Pean silmas spordielu ergutamiseks kavandatud plaane, mida on eri põhjustel pidevalt edasi lükatud. Need on näiteks kunagise Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu koalitsiooni välja käidud võimalus teha aastas 3000 krooni ulatuses tulumaksuvabalt kulutusi enda ja alla 18aastase perekonnaliikme terviseedendusele. Samuti on siiani kalevi all niinimetatud ringiraha idee, mis toetaks laste spordi- või huviringides osalemist.
Ainuüksi ideeks on jäänud ka aastaid päevakorral olnud erisoodustusmaksu kaotamine ettevõtte poolt töötajatele liikumisharrastuseks tehtavate kulutuste pealt.
Kuigi mitmed rahvaspordiüritused püstitavad järgemööda osavõturekordeid, moodustavad neil osalejad esialgu veel siiski küllaltki väikese osa Eesti elanikest. Paljusid täiskasvanuid, aga ka lapsi hoiab spordist eemal harjumuse puudumise kõrval ka rahapuudus. Kui nii jääbki, siis jääb väikseks ka see kasutegur, mis on avaliku rahaga panustatud viimastel aastatel uutesse spordiobjektidesse.
Tehes madalamaks selle lävepaku, mis tuleb ületada spordiga tegelemiseks, saab riik vastu nii tervema kui ka ühtehoidvama ühiskonna.
Siis poleks ka põhjust nii palju rääkida, et integratsioon on läbi kukkunud. Iseasi, kas alati peabki mõistlikke tegevusi ja ettevõtmisi selliste sõnadega sildistama. Igasugustel projektipõhistel ettevõtmistel on logostamised ja rõhutamised, et nüüd on tegemist integreerimisega, kohustuslik programm. Paraku võib just see vahel karuteene osutada.
Inimesed soovivad olla kaasatud ühiskonna tegemistesse ja osaleda neile huvi pakkuvatel üritustel. Mingi projekti integreeritav sihtgrupp ei tahaks ju keegi olla.