Iluga kaasnevad hirmud

Ühelt poolt on kentsakas, et kui midagi uut ja ilusat on avalikus ruumis valmimas, siis üks esimesi mõtteid on, kui kaua see sellisena püsib. Arvatakse, et on vaid aja küsimus, mil keegi lõhkuma kukub.

Need muremõtted pole tekkinud tühjalt kohalt. Meenutagem näiteks omal ajal klaasist bussiootekodade saatust Kohtla-Järvel, aga ka Jõhvi kirikupargis olevaid valgusteid, mille taastusremondist vallavalitsusel lõpuks villand sai ja mis sootuks ära koristati.

Nüüd on selliste hirmudega silmitsi ka Narva, kus on valmimas ligemale kilomeetri pikkune promenaad, mis kulgeb kindluse ja bastionide juures piki jõekallast. See on uhke visiitkaart nii Narvale kui ka Eesti idapiirile. Linnavõimud murravad pead, kuidas tagada rajatud kõnnitee, istutatud põõsaste ja paigaldatud pinkide ning valgustite säilimine. Promenaad on rajatud suuremas osas Euroopa Liidu maksumaksjate raha eest. Vandaalide tekitatud kahju tuleb aga heastada täies ulatuses linnaeelarvest.

Turvakaamerad ja muu kontroll on ilmselt vajalikud. Ent praktika näitab, et tegelikult muudab elukeskkonna parandamine oluliselt ka üldisi hoiakuid. Ilmselt on ka Narvas (kus neid üldse poleks?) pätte, kes kogevad positiivseid emotsioone laternate purustamisest. Ent mida ontlikumalt linna heakorrastatakse, seda vähemaks peaks neid jääma. Ilu teeb inimesi paremaks, olgugi et mitte kõiki.