Emotsioonid ja faktid

Kui esmaspäeval sai ajakirjanikele mitteametlikest allikatest teatavaks, et kaitsepolitsei on kinni võtnud kaks Kohtla-Järve volikogu liiget, linna noortekeskust juhtinud isa-poja Saltõkovid, oli kahetsusväärne asja juures see, et ei kapo ega prokuratuur olnud valmis kiirelt andma adekvaatset infot ega ka kinnitust toimunu kohta. Alles järgmisel päeval ilmusid sellekohased pressiteated, mis sisult üsna napid. Arvestades, et tegemist on Kohtla-Järve linna mastaabis üsna  oluliste persoonidega (volikogu liikmed ja linnaasutuse juhid) oleks ametivõimudelt avalikkuse informeerimisel oodanud suuremat operatiivsust.

Mis puutub sündmuse sisusse, siis eks internetifoorumid olid täis nagu ikka vastakaid arvamusi. Ühed ütlesid, et ei imesta sugugi juhtunu üle, teised (paljud neist kohalikust võimust ilmselt mitte väga kaugel olevad) seevastu leidsid, et uurimine on poliitiliselt motiveeritud järjekordne farss.

Ega selliste reaktsioonide üle pole ju imestada. Neid oleme näinud-kuulnud ka varasemate kriminaaluurimiste käigus nii Kohtla-Järvel kui Narvas, kus kohalikke võimutegelasi on korruptsioonikahtlustustega uurimise alla antud. Ja ka süüdi mõistetud. Eeluurimise staadiumis on see paljuski muidugi usu küsimus, mida keegi asjast arvab. Kuid lõppude lõpuks loevad ikkagi faktid, mille põhjal kohus otsuse teeb.  Neid kas on piisavalt või mitte, emotsioonid kohtus ei loe.