/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/05/24/12196111t1h1564.jpg)
Väike Aseri pulbitseb juba mõnda aega. Endise Ida-Virumaa valla, nüüd Lääne-Viru Viru-Nigula vallas end ääremaana tundev kogukond on olnud häälekas juba mõnda aega. Samal ajal kui inimeste koduukse alla tahetakse püsti panna jäätmekäitlustehast, paneb vald müüki kohaliku kultuuritempli ning asulas laiutavad aina enam kinnistuid kokku ostvad võõrast päritolu usukuulutajad.
Aserilased aga pole mingi erand: siinpool kahe Virumaa piirigi on inimestes aeg-ajalt kasvanud mässumeel, kui on teada saadud, et nende koduakende alla plaanitakse asju, mis võivad rahu rikkuda ja harjumuspärase elurütmi segi lüüa.
Meenutagem siinkohal näiteks Jõhvi valla Kose rahva meeleavaldusi ja petitsioone, võitlemaks küla külje alla põlevkivikarjääri rajamise vastu. Või Lüganuse kandi inimeste aastatepikkust valvelolekut, et mitte lubada eraäri huvides paekarjääri nende eluolu rikkuma.
Pole ju ununenud ka narvajõesuulaste pahameel, kui RMK kauni kuurordi ehteks olevates männimetsades mootorsaed käima tõmbas.
Kõige värskem näide tuleb ju Ahtmest, kus inimesed on samuti skeptilised ja ärevuses seoses erainvestori huviga rajada sinna tehas, mis peaks aheraines leiduvatest põlevkivijääkidest hakkama õli pressima.
Selliseid asju aga juhtub üle Eesti − suurim skandaal ehk alles hiljuti Tartu rahva poolt nurjatud tselluloositehase projekti lugu.
Eks meie inimestele on ka ette heidetud põikpäisust ja vähest kompromissivalmidust sellega seoses. Et investeeringud ja muutused on aktsepteeritavad senikaua, kuni need ei puuduta inimeste endi koduaia tagust. Aga selles ei ole ju midagi kummalist ega ebaloomulikku. Mõelgu seesama investor või omavalitsusjuht, kas ta tahaks elada mõne lärmava või lehkava tööstuse külje all, kus enne valitsesid vaikus, puhas õhk ja linnulaul. Kas ükski normaalne inimene soovib vabatahtlikult loovutada olulist tükki oma kodurahust ja turvalisusest? Ruumi kokkuhoiu huvides pole vastust mõtet siia kirjutadagi.