/nginx/o/2019/10/11/12644207t1h03c0.jpg)
Ida-Virumaal aeg-ajalt maapinda tekkivad augud on iseenesest sündmused, mis veel ületavad uudisekünnist, kuid ega eriti keegi nende üle enam imesta. Sada aastat väldanud põlevkivi kaevandamine on maakonna nahaalust tervist oluliselt kahjustanud, kuid mingit tõhusat ravi pole keegi suutnud välja mõelda.
Tõsi, probleem pole kõikjal ühesugune. Riskikohad on eelkõige vanemad kaevandused, kus tootmine toimus veel eelmise sajandi esimesel poolel ja keskel. Küllap kuigipalju osati toonagi mõelda võimalikele vajumiste ennetamisele, ent mitte väga kaugele. Ja olukorra teevad erinevaks muidugi ka eri aegadel tavaks olnud erisugused kaevandamismeetodid.
Ka põlevkivi kaevandamise algusaegadel püüti osa kaevanduskäike paekiviga taas täis laduda ning hilisema kamberkaevandamisega jäeti maapinna toestamiseks tervikud, aga elu näitab, et see kõik ei aita − loodusseadused võtavad oma. Siiani pole ka kogenud mäeteadlastel ühtset pilti, kus konkreetselt ja millal võib vajuda või sisse kukkuda. Tegureid on selleks liiga palju, alustades tugipalkide seisundist vanades käikudes ning lõpetades vee käitumise ja maapõue koostisega.
Seni on isegi kaevandusaukude kinnitoppimine võimudele olnud pealtnäha ebamõistlikult keeruline. Ühe augu sulgemine võis aega võtta isegi üle aasta, kuni kõik hanked, projektid ja rahaeraldused joonde saab. Hea, et praegu vähemalt see probleem lahenemas on ning tulevikus on lootust kiiremale asjaajamisele.
Kuid see ei lahenda ikkagi probleemi perspektiivis. Kas Eesti riigil on üldse mingi pikem plaan, kuidas kaevandamise tagajärjel tekkinud pinnakahjustuste riske vähendada? Vähemalt avalikult pole neist räägitud ning tundub, et see probleem käib riigile üle jõu ja mõistuse. Nagu näiteks ka siiani põleva ja pulbitseva Kukruse aherainemäe puhul, mille ohutuks muutmise plaane veeretati kui kuuma kartulit ühest kabinetist teise ning lõpuks löödi käega: jäägu nii, nagu on.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)