Õpetaja Tiina Kilumets direktorist, koolist ja haridusest

Tiina Kilumets, Kiviõli 1. keskkooli õpetaja Foto: Erakogu

Ma töötan Kiviõli 1. keskkoolis alates aastast 1997. 25 aastat on rohkem kui küll, et hinnata kooli arengut. Kui me taasiseseisvaks saime, siis olid ajalugu ja ühiskonnaõpetus midagi sellist, mille väärtuslikkuses keegi ei kahelnud. Vahepealsed haridusreformid on ajaloo kohustuslike tundide hulka vähendanud. Ühiskonnaõpetuse osa on jäänud samaks.

Põhjalikult on aga muutunud arusaam sellest, mis teeb ühest koolist õppimise koha ja hea kooli. Lisaks õpetajate valmisolekule muudatustega kaasa minna on vaja selleks juhtkonna toetust. On oluline erinevus, kas pead minema juhi käest luba küsima või saad olla kindel, et sinu kogemust õpetamisel ja õppimise korraldamisel usaldatakse ning saad ise otsustada.

Mugavustsoonist väljas õppimine on siis, kui sul on vaja pingutada ja on turvaliselt ebamugav. Kiviõli 1. keskkool on koht, kus mugavalt hakkama ei saa. Ei ole võimalik teha tunnikonspekte, mis kestaksid aastakümneid, ja ükski kooliaasta ei sarnane teisega isegi mitte 30% ulatuses. Klassid on erinevad, tegevused koolis, millega õppetööd siduda (lõimida), on erinevad, aasta jooksul pakutavad võimalused varieeruvad, uued projektid ning ideed teevad igast aastast ainulaadse õppimiskogemuse isegi siis, kui õppeprogramm on sama.

See, et mul lubati õppida, kukkuda ja end püsti ajada, areneda arusaamiseni, et praktilise tegevuse käigus õpib vähem, aga õpib hästi, on teinud must selle õpetaja, kes ma praegu olen. 

See tähendab, et kui ükskord ei õnnestunud, siis on vaja muuta seda, kuidas õpitakse, ning edasi katsetada. Just katsetada, sest valmis retsepti, kuidas midagi noored õpivad, pole olemas. Alustasime aktiivõppemeetoditest, siis tuli kursus "Õppides loon end", siis valikud ja lõimimised, LAK-õpe, projektiõpe, kogukonna kaasamine, ülekoolilised ühisprojektid, katsetamised ja koostöö. Nimekiri on ilmselt veel pikemgi. Aga see kõik näitab seda intensiivsust, millega me oleme oma parima äranägemise järgi ehitanud kooli, kus õppimine peaks olema areng ja maailma avastamine, kus teooria ja praktika ei ole lahus, vaid kus need täiendavad üksteist ja sobivad kõikidele noortele. Ja see on oluline, sest meie klassides on neid, kes saavad üliedukalt ja mängeldes hakkama riikliku programmiga, on keelekümblejaid, keskkooliklassides 60:40 õppijaid, on neid, kes vajavad lükkamist, tõmbamist ja tirimistki, et kohustuslik põhiharidus kätte saada.

Ühesõnaga, me oleme tavaline piirkonnakool, kus õpivad väga erineva tausta ja erisuguste võimetega õpilased. See kõik vajab koordineerimist: õppetoolid, õpikogukonnad, kovisioonid, Belbini meeskonnarollid, mentorprogrammi katsetamine, 360 tagasiside jne. Need on vaid mõned näited sellest, mis kooli arengut on kujundanud. 

Poliitikast koolis. Olen õpetajana pidanud aktiivset kaasalöömist väärtuseks ning usun, et kõige paremini tuleb tõde välja väideldes, argumenteerimisoskus areneb asjatundjaid kuulates ja ise väiteid sõnastades. Kui on võimalik võrrelda erinevaid sõnumeid, siis on noorel valijal lihtsam õiget valikut teha. Alates 2013. aastast olen korraldanud valimisdebatte. 2017 jäi viimaseks (osalejad olid needsamad praegused vallajuhid ja volikogu liikmed, kes meid poliitika kooli toomises süüdistavad), sest olukord oli muutunud skisofreeniliseks: õppimise asemel luuras igast nurgast mõjutamine ning tundus, et usku tarkadesse valikutesse ei usuta.

Valimisaastatel on ikka eri erakondade poliitikuid meie kooli kutsutud, nad on saanud oma seisukohti tutvustada, rääkida oma ideedest, noored on õppinud küsimusi esitama, kokkuvõtteid kirjutama ja terasid sõkaldest eristama. 2015. aasta riigikogu valimistel olin eriti uhke, sest saime kokku kõikide erakondade esinumbrid (v.a sotsiaaldemokraadid): olid Toom, Samost, Allik, Boroditš…. Igavesti uhke seltskond, keda kuulata ja kelle seisukohti võrrelda. Miks see siis õppimine ei ole? 

Õppekava lausa kirjutab ju ette, et noortele tuleb õpetada vastutustundlike valikute tegemist, oskust pidada dialoogi, respekti poliitiliste vastaste suhtes, kodanikuidentiteedi kujundamist, oskust eristada emotsionaalseid ja poliitiliselt kallutatud otsuseid tõest jne. Lugege ise, kui ei usu. Mil moel ma õpetajana peaksin siis teemale lähenema? Teooria? Loeme ajalehti? Otse kuulates saavad mu noored rohkem: alates eesti keele harjutamisest kuni sõnavarani, mida riigimehed (loe: poliitikud) kasutavad.

Ettevõtlik kool on omaette teema. Alustasime Heidiga 2006. aastal, minust sai koordinaator. Selles uues olukorras oli juht mulle jälle toeks. See, et mul lubati õppida, kukkuda ja end püsti ajada, areneda arusaamiseni, et praktilise tegevuse käigus õpib vähem, aga õpib hästi, on teinud must selle õpetaja, kes ma praegu olen.

Ja nüüd see Viktor Rauami lausutu: "Otsus on tehtud, sellega peame edasi elama." Meie visioon on kasvatada ilusat inimest, see tähendab, et elu ei alga siis, kui kool on lõpetatud, vaid kool on osa elust: oskus koostööd teha, oskus märgata ja aidata, oskus kuulata ja oma seisukohti selgitada, väärtustada eneseteostust ja pingutust, õigus kasvada ja areneda kõlbeliseks kogukonna liikmeks. Praegu ei oska ma muud öelda, kui et võim on eiranud kõiki neid oskusi, mida me peame 21. sajandi oskusteks (kommunikatsioon, koostöö, kriitiline mõtlemine, loovus).